Suur maa, suured asjad: Paberi jõud

Juba paar nädalat ootab mind, kui töölt koju jõuan, minu koduses postkastis kenake patakas kõige erinevamas formaadis kirevat paberit. Pabereid täidavad sümpaatsete inimeste heas trükis portreed ning rohkesti ilusaid sõnu, väärtusi ja lubadusi. Teeme, loome, arendame, algatame… Ja suurem osa kõigest sellest uuest saab olema tasuta, kui… Jah, kui ma vaid annan oma hääle.

Valimisreklaami aeg on selleks korraks ümber ja ma ei jõua ära imestada, kui palju seda kokkuvõttes oli. Muidugi, mu praeguses koduvallas Viimsis on konkurents mandaatidele terav: volikokku pürivad mõistagi kõik neli parlamendierakonda, ent ka kolm valimisliitu – enamjaolt pikkade nimekirjadega – ja lisaks üksikkandidaat.

Kandideerija tahab olla nähtav ja reklaami rohkus näitab, et postkasti või äärmisel juhul kortermaja trepikotta elektrikapile jäetavatel paberkandjatel on siin järelikult oluline tähtsus. Kas pole kummastav tendents ajal, mil paberile trükitud meedial – ajalehtedel – käsi kehvasti käib? Või äkki ei olegi see eriti kummaline.

Valimiste kõrval on sel nädalal palju räägitud just ajakirjandusest. Kahel suurel ajalehel Postimehel ja nädalalehel Eesti Ekspress on pea korraga juht ametist lahkumas. Peatoimetaja ei ole ammu enam vaid ajakirjandusliku sisu eest vastutaja, vaid peab jälgima ka eelarveridu. On omamoodi paradoks, et ajal, mil väljaannete lugejaskond (kui veeb juurde lisada) on järjest kasvanud ja mõjukust on pigem juurde tulnud, ei tee ajakirjandusäri kedagi jõukaks. Kaugel sellest – hea, kui vee peal püsitakse.

Valimiste eel tasub alati mõtiskleda riigist ja demokraatiast. Vana äraproovitud esindusdemokraatia on võrgustumise ja ristmeedia ajastul saanud tunda karmi kriitikat ning ajakirjandustki on kõvasti süüdistatud. Kuid kas ajakirjandusel tuleks siis olla õhulosside ja miraažide poolel, nende muinasjuttude poolel, millest hea uue ilma ülistajad meile aeg-ajalt räägivad?

Võib-olla ma eksin. Vahest on tõesti nii, et inimese loomus muutub millekski hoopis teiseks ja seejärel muutub kogu maailma korraldus. Mina olen ses osas skeptik ja soovitan pigem lugeda Orwelli ajakindlana püsinud hoiatusi.
Otsesuhtlus ja -demokraatia on ju toredad utoopiad, ent raske on näha, kuhu siis asetub see tasakaalupunkt, mille rolli ajakirjandus on täitnud. “Eestikeelse toimetatud infovoo olemasolu on vähemalt sama oluline kui parvlaevaliiklus või ühistransport maismaal,” kirjutas Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand eilses lehes.

Kui paadipõgenikud Nõukogude Eestist üle Läänemere pagesid, asutati igas eestlaste kogukonnas ilmtingimata kaks konkureerivat ajalehte. Praegu räägitakse tihti sellest, et mõned piirkonnad jäävad inimestest tühjaks, kuid on ju ka ridamisi neid kohti, kuhu elanikke aina juurde tuleb, kuid sõltumatut ajalehte ei asuta seal enam keegi. Seevastu poliitiline võim leiab enda kontrollitud informatsiooniga vallalehtede väljaandmiseks ikka ja alati raha.
Et see valimiste vahelisel ajal täidaks sama rolli, mis paberreklaam valimiskampaanias.

Lõpetuseks soovitan: minge kindlasti valima. Ja ühtlasi kiidan nende ridade lugeja tehtud valikut novembris ametist lahkuvat Postimehe vastutavat peatoimetajat Anvar Samostit parafraseerides: tellid lehte, toetad demokraatiat.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 113 korda, sh täna 1)