Üks meie seast: Pühendunud kunstniku õppetund

Noor mees istus laua taga ja uuristas jooni. Plekkplaadi peale ilmus neist uus ulmeline maailm. Hoolikalt kattis mees plaadi värvikihiga ja hakkas sealt jooni välja puhastama. Möödus tund, möödus kaks… Tema oli ikka oma töö kohal kummargil. Tupsutas mõnd kohta plaadil veel heledamaks, tõmbas käega üht- ja teistpidi – nii et värvi peale ilmusid uued mustrid. Veel tubli kolmandagi tunni veetis mees tööd viimistledes. Ainuüksi vaatepildis, mismoodi ta tundide kaupa oma joonistuselt värvi maha puhastas, et võiks lõpuks trükkida, oli Õiget Tunnet. Õnnelikku pühendumist, ajataju kadumist ja uudishimu.

Siis seebitas ta hoolikalt käed, küüris need piinlikult puhtaks ja oli valmis astuma trükipressi juurde – et ettevaatlikult sättida sellele oma plaat ja paras tükk paberit, millele graafiline pilt trükkida.

Ettevalmistus selleks mõneks minutiks, mille ajal trüki-pressi rull üle paberi-plaadi veereb, oli võtnud arvestatava aja. Veel mõni hetk ja ta võis oma töö lauale kuivama tõsta. See oli huvitav ja ilus graafiline leht. Mees astus laua juurest sammu eemale ja vaatas tööd arvustaval pilgul. Ta naeratas rõõmsalt ja uhkelt: “Täitsa tore! Aga järgmine kord teen veel paremini – tean juba, mida muuta.”

Samal päeval kuulsin ühe elukogenud inimese suust mõtet: “Inimene peab olema aus – ükskõik kas ta teeb kunsti või mingit muud tööd. Kui ta on võlts, paistab see töö kaudu välja.”

Jah. Kindlasti saanuks see mees, kellest alguses juttu, veelgi oma taiest viimistleda. Parandada trükiplaadis jooni, puhastada mõnd pinda grammike vähem ja teist rohkem. Kuid nii või naa oli tema tööst näha, et see oli tehtud pühendumusega. Sellist tunnet on raske teeselda.

Samasugust äratundmist kohtab ka hoopis teist laadi kohtades kui värvilõhnalised ateljeed. Miks mäletame mõnda õpetajat heana, teist kehvemana? Miks hoiavad naised kümne küünega kinni “oma” õmblejast või juuksurist? Miks jääme truuks “oma” mesinikule või tunneme heameelt, kui kaupluses on just see, tuttav müüja? Hea sõnaga meenutame ikka nende tööd, kes teevad oma tööd hästi. Ja hästi teevad ju need, kelle puhul on näha ausat soovi, et tehtuga võiks rahule jääda. Nõus?

Üha uuesti kordab elu üle sellegi, et ausus on oluline igas plaanis. Meeldetuletusi tuleb tülitsevatelt paariinimestelt, riius sõpradelt, aga samuti – töökohtadega seotult.

Ühel mu tuttaval olid kolleegid, kes armastasid taga kiruda neid töökaaslasi, keda polnud parasjagu läheduses. “Mul oli vastik vaadata, kuidas nad muul ajal võltsilt naeratasid ja head nägu tegid – neile samadele inimestele, kelle kohta pool tundi varem olid kehvasti öelnud. Hakkasin mõtlema, kellest nad siis räägivad, kui m i n d parasjagu toas ei ole.”

Asi läks nii kaugele, et ta vahetas töökohta – ja tunneb end nüüd hoopis mõnusamalt. Ka kaotsiläinud töörõõmu suutis ta ajapikku üles leida.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 154 korda, sh täna 1)