Südalinna elanikud on endiselt hädas hulkurkasside kolooniaga (53)

Südalinna elanikud on endiselt hädas hulkurkasside kolooniaga

KASSIDEGA KIMPUS: Hugo Ink (paremal) ja Valentin Demjanov on krunte piirava aia kasside üleronimise tõkestamiseks kindlustanud võrguga. Foto: Sander Ilvest

Kuressaares Uuel tänaval elav Hugo Ink nimetab oma naabrinaise kassikolooniat kuurortlinna südames asuvaks mädapaiseks, mille vastu ei ole seni rohtu leidunud.

Kui Saarte Hääl kaks aastat tagasi koos linnavalitsuse toonase heakorraspetsialisti Heino Vipiga Uuel tänaval asuvat “kassimaja” külastas, lubas ajakirjanikega kaasas olnud Vipp, et kassikarja suhtes võetakse lähiajal abinõud tarvitusele (“Kesklinnas on tekkinud hulkurkasside koloonia”, SH, 9.09.11).

2013. aasta sügisel on kassikogukond aga endiselt arvukas. “Algul mõned küll püüti kinni ja viidi süstimisele, aga sellest polnud kasu midagi,” tõdeb Hugo Ink.

“Vaadake ette – muidu võite s..a sisse astuda,” hoiatab Ink reporterit ja fotograafi neid edasi kutsudes. Tõepoolest, siin-seal murul ja teel läigib ja levitab tugevat lehka vedel kassiroe.

“Valges veel näed, kuhu astuda, aga katsu sa pimedas nii tulla, et kingad puhtaks jääksid,” lausub Ink.

Kümme aastat nuhtlust

Maja taga osutab Hugo Ink kaltsudest ja muust kättejuhtunud rämpsust spetsiaalselt kasside jaoks ehitatud varjualustele. “Koopaist” lipsab välja kaks kassi, nad seiravad tulijaid hetkeks ja teevad siis minekut.

“Näete, siin nad meil õues elavad, aga Meetal (samas majas elaval naabrinaisel, kes kasse toidab – toim) on terve trobikond toas ka,” ohkab Ink. Lisaks sellele käivad üle aedade ja kuurikatuste külas hulkuvad kassid mujalt.

Söötmisaegadel jooksvat igast ilmakaarest kokku igas mõõdus kasse. “Kümmekond on neid siin kindlasti,” lausub Ink.

“Kümme aastat on seda kassikarja siin küll peetud,” nendib naabermajas elav Valentin Demjanov. Tema sõnul on olukord eriti hull kevadel – kui lumi sulab, tulevad kõikjal lagedale kasside väljaheited. Ka kassikuseving on neis õuedes alaline nähtus. “Kõik seinaääred on täis sirtsutatud,” tõdeb Demjanov.

Hugo Ink näitab lillepeenraid, kus kassisõnnikut olevat kohati rohkemgi kui mulda. “Pesu kuivab nööril, kassis..t aurab all,” kirjeldab Ink. “Meil kõik naabruskonna inimesed kannatavad selle kasse pidava inimese terrori all.”
Koloonia arvukust on Ingi sõnul üritanud pisut vähendada Saaremaa lemmikloomade turvakodu. “Üks daam vedas siit mõned loomad puuriga ära, aga ega neid sellepärast vähemaks jäänud. Nüüd jälle jooksevad uued pojad ringi ja lisa on veel tulemas.”

Ink on ka ise oma maja hoovilt kasse kinni püüdnud – siis, kui ta kaheksa aastat tagasi sellesse Uue tänava majja elama asus. “Linnavalitsusest sain puuri, lasin kassidele looma-arsti juures süsti teha, pärast linnavalitsus maksis mulle välja,” räägib Ink. Naabrinaine kutsunud aga seepeale politsei kohale.

Kui Hugo Ink viimati mai lõpus linnavalitsuse heakorra järelevalvespetsialisti Karel Kooviskiga kassikoloonia pärast rääkimas käis, soovitanud ametnik tal oma murega Saaremaa lemmikloomade turvakodusse pöörduda.
“Ega siis turvakodu siin korda majja löö,” ütleb Ink. “Meil on küll olemas määrus, mille järgi peavad kassid olema kiibistatud, aga kes seda kontrollib?”

Aiad kassikindlamaks

Ink ja Demjanov on krunte piirava aia kindlustanud kasside üleronimise tõkestamiseks võrguga. Kohati toetub see aia külge kinnitatud pikematele metallpostidele. Postide külge on omakorda kinnitatud L-tähe kujulised metallvõrgust moodustised – ikka selleks, et kassid üles ei pääseks.

“Eks kassid pea oma GPS-id ümber häälestama – tee on kinni pandud,” ütleb Ink naerdes. “Võrk peab rippuma lõdvalt – siis on sealt raske üles ronida,” tähendab Demjanov.

“Päris kassikindlaks seda aeda küll ei saa, sest loomad trumpavad meid üle, aga lausa massilist ülesronimist praegu ei ole,” nendib Hugo Ink.

Naabrinaisega Demjanovi sõnul kassiprobleemist rääkida ei saa: “Ta kohe ründab, ütleb: “Need pole minu kassid!”.”

“Keda ta kuulab? Ükski hammas ei ole tema peale hakanud!” tõdeb Ink.

Kui proua Meeta uksele koputame, et tema endaga rääkida, jääb teisel pool ust kõik vaikseks. “Ta on kodus küll,” kinnitab Ink. “Ega ta rumal ole, et välja tuleks.”

Seda, et linnavalitsus kassikoloonia suhtes lähiajal midagi ette võtaks, mehed ei usu. “Linnal pole raha, et kinnipüütud kassikolooniate eest hoolitsemise eest maksta,” arvab Ink end põhjust teadvat.

Kuigi Hugo Ink pole oma sõnul jätnud kordagi valimistel käimata – on nõukaajal olnud isegi valimisjaoskonna juhataja –, ütleb ta nüüd, et jätab vist esimest korda elus minemata.

“Keda mul seal valida on?” küsib ta. “Venelased ütleksid selle kohta vsjo ravno (tlk “ükskõik”). Kui kassisitt on peos, ongi vsjo ravno – nuusuta, millisest otsast tahes, hais on sama.”


Kommentaar

Heakorra- ja haljastuse-spetsialist Katrin Reinhold:

Omavalitsuse kohustus on tegeleda hulkuvate loomade püüdmise, ajutise pidamise, nende omaniku kindlakstegemise ja hulkuvate loomade hukkamisega. Kui rääkida [Lootsi tänaval elava] Kaljo Vinni ja Meeta Terase kassidest, siis siin ei ole tegemist omanikuta loomadega. Kuressaare Linnamajandusel on sõlmitud olemasolevate eelarveliste vahendite piires raamleping Saaremaa lemmikloomade turvakoduga hulkuvate koerte ja kassidega tegelemiseks.

Olukord ei muutu seni, kuni jätkub vastutustundetuid kodanikke, kes ei anna enesele aru looma võtmisega tekkivast vastutusest ja kuni jätkub teatud loomakaitsjaid, kes tegutsevad põhimõttel, nagu oleks kass väljasuremise ohus loomaliik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 719 korda, sh täna 1)