Pikk tee lähedasteni (2)

Pikk tee lähedasteni

WALLY KOHVIKUS: Aasta oli siis 1940. Vasakult Wally (Andres Raag), Janet (Merilin Kirbits) ja Louise (Helena Merzin). Foto: erakogu

Ma vist kipun ennast kordama, aga mis teha. Linnateatri etenduselt koju kõmpides oli taas hea tunne. Heameel tegijate õnnestumise üle ja hea tunne, et vaatajad sellest õnnestumisest aru ja osa said.

Lavastaja Peeter Tammearu on end oma varasemate töödega saarlastele tuttavaks teinud. Esiteks on tal ütlemata hea nina heade materjalide leidmise peale. Kindlasti on omaette tunnustust väärt Bobrick/Clarki näidendi oskuslik tõlge, kõik kõlab ladusalt ja vaimukalt otsekui algupärand. Teiseks on Tammearul suurepärane oskus koguda lavale kokku toimiv ja põnev näiteseltskond.

“Wally kohviku” trupp pole sellises koosluses kunagi varem laval kokku juhtunud. Andres Raag Tallinna linnateatrist on Saaremaa teatrisõpru varemgi rõõmustanud (suvelavastused “Rääkivad kivid” ja “Talgud”) ning suudab seegi kord üllatada oma nüansirikka ja sädeleva mänguga. Tema oskus publik niimoodi naerma panna, et kuhugi hingepõhja jääb kriipima kaastunne ja nukrus, on imekspandav. Merilin Kirbits pani endast kõnelema juba pärast osatäitmist lavastuses “Mündi lõhn”. “Wally kohvikus” on Janeti roll otsekui tema jaoks kirjutatud. Saalis istudes taban end mõttelt – mis selles noores näitlejas veel kõik peidus võib olla, kui ta juba praegu niimoodi mängib!? Suurepärane leid on ka Helena Merzin, keda siinne publik loodetavasti ka tulevikus veel näha saab.

Kunstnik Jaak Vaus on suutnud luua toimiva ja ilmeka lavaruumi, kus erilise rosinana mõjub “W” kohviku nimesildil. Kes on lavastust näinud, teab, millest jutt…

Ja kolmandaks oskab lavastaja ära aimata seda, mida publik teatri samettoolidesse vajudes lavalt ootama hakkab. Seekord saab ta ei rohkem ega vähem kui retsepti, kuidas õnnelik olla. Iseasi, kas ja kui palju me selle retsepti järgi elada oskame.

Lugu on lihtne, suurte lootustega avatud perekohviku wallyburgerid ja potiroog ei taha kuidagi kliente kohale meelitada. Elevust tekitab Hollywoodist ja hiilgavast näitlejakarjäärist unistav Janet, kes satub kohvikusse esmalt kui külastaja, kuid tuleb sinna hiljem tagasi esmalt tööle ja päris loo lõpus juba hoopis teiste plaanidega.

Aeg läheb, entusiasmi asendab rutiin ning vaid aeg-ajalt lehtedest vilksatavad lootuskiired uue kiirtee ehitamisest sunnivad Wallyt ja Louise’i siin Mojave kõrbes edasi rühmama. Ja nii möödubki kogu elu…

Kuidas olla õnnelik, kui äri ei edene, kui konkurendil läheb paremini, kui abielulaevuke on takerdumas kriisimadalikule ja unistamiseks pole enam jaksu? Mis on elus tegelikult tähtis, mis on need väärtused, ilma milleta poleks me meie ise, kas rahas on ikka õnn ja kus ta üldse on, see õnn? Uskuge või mitte, aga me saame seda etenduse lõpuks teada!

Pole tähtis, kui kaugel miski asub, tähtis on vaid see, kui lähedal on meile teised, meile kallid inimesed. Nii lihtne see ongi.

Usun, et lavastus saab veelgi hoogu ja nüansse juurde ning muutub iga mängukorraga järjest nauditavamaks. Seda võis aimata juba pühapäevases läbimängus ja kui esietendusel võis kogeda veel teatud rabedust, siis teine etendus oli juba hoopis uus tase.

“Wally kohvik” on äärmiselt soe ja südamlik lavastus, mis pakub vaatajale head meelelahutust ja usku elu võimalikkusse ka enne surma.


Muljeid etendusest

Pärast etendust muljeid jaganud Anita ja Kalmar Rahu, Erika Välinurm, Ulvi Muul Valjalast, Õie Pärtel Orissaarest ja Eeva Kastehein Kuressaarest kiitsid, et näitlejad mängisid väga hästi ning tükk oli lihtne ja eluline. Erika Välinurm lisas, et teine vaatus oli parem.

Küsimusele, milliseid mõtteid etendus tekitas, vastas Välinurm, et elus ei ole ju raha ikkagi kõige tähtsam ja saab elada ka teistmoodi. “Ei olnud need tegelased nii õnnetud midagi, päris õnnelikud olid,” naeris ta. Näitlejatest meeldis Erika Välinurmele kõige rohkem Merilin Kirbits, kes mängis tema arvates väga hästi. “Samuti oli hea Andres Raag, aga teda olen päris palju varem näinud, ta on löönud kaasa mitmes suveetenduses,” märkis Välinurm.

Milgete Pihl Lahekülast ja Leida Väli Randverest ütlesid samuti, et etendus on vahva ja kerge. Nad arutasid, et päris elus võib see küllalt kurb moment olla, kui plaanid miskit ja välja ei tule sellest midagi. “On neid, kes elavad kriisi üle ja pärast hakkab neil hästi minema, aga mõni annab võib-olla jälle liiga kergesti alla,” tõid nad paralleele etenduse ja tänapäeva vahel. “Elu on keeruline,” kinnitasid prouad.

Igal võimalikul juhul teatris käivad Tiia ja Karl Peter Bramanis Kuressaarest tõdesid, et väga tore etendus oli. “Alguses oli nagu seisak, aga pärast pinge tõusis,” ütles Tiia. Karl Peter lisas, et alguses peabki nii olema, et ei tohi ju kohe vedama hakata, üleminekukoht on kõige tähtsam. “Eriti viimane vaatus meeldis meile väga,” märkis abielupaar, kelle sõnul oligi just eriti vahva see, et järsku läks põnevaks ja pinge kogu aeg kasvas.

Kadri Sarjas Kuressaarest ütles, et “Wally kohvik” oli igati meeldiv ja mõtlema panev etendus. “Väga armsalt oli välja toodud perekondlik ühtekuuluvus ja lähedaste toetuse olulisus. Näitlejad olid muidugi supertublid!”

Andrus Kandima Leisi vallast kiitis vahvat etendust samuti. “Andres Raag on alati fantastiline ning ka see, kuidas ta ka tänases etenduses kehastas erinevaid eluetappe, see oli lihtsalt müstiline,” lausus Kandima.

Ivika Laanet

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 030 korda, sh täna 1)