Kommentaar: Mure omandi pärast või valimiskampaania? (11)

Lugenud, kuidas ennast kiitva kirja autori tagant on nii palju varastatud ja ta ka mind selles patus süüdistab, siis annaksin väikese omapoolse ülevaate.

Maria Kaljuste tõi kõnealused tekid minu stuudiosse pildistamiseks. See oli talvel 2012. Öeldi, et on vaja pildistada, aga ise teadmata, millise resolutsiooni-suurusega, millise laiendiga, millise värviruumiga jne. Nii see kohver seisis ilma kontaktandmeteta – et kui töö valmis, siis kellele helistada. Siinkohal jätan ma vahele märkused mitut pidi mäletatud aegadest ja rammusatest ateljeearvetest. Lisan vaid, et pr Kaljuste suvatses oma kaubale järele tulla peaaegu aasta hiljem.

Seega ei saa mitte öelda, et “seekord sain ka oma tööd lõpuks kätte”, vaid “seekord tõin ka oma tööd lõpuks ära”.

Mis puutub tassidesse riiulil, siis need olid seal juba juuni algul 2012, seega pea aasta enne seda, kui pr Kaljuste need avastas. Tegin tõepoolest tema tekkidest tehtud fotodega kaks tassi. Mitte neli, nagu väidetakse. Hea oleks, kui suvatsetaks ikka ilusti vaadata näidiste riiulit. Tassid said tehtud näidisteks ning seda põhjusel, et tekid olid värvikirevad ja erinevates toonides – seega on näha, millised jäävad värvid tassidele trükkimisel. Paljud head inimesed soovivad enne tellimuse esitamist näha tasside trükikvaliteeti ja seega saame näidata, millised on odavad ja kallid tassid. Tasse oli kaks põhjusel, et näidata erinevat kvaliteeti – odav, mis ei talu nõudepesumasinas pesemist, ja tass, mis on masinas pestav. Nagu mainitud, olid tassid selleks ajaks riiulil olnud üsna pikka aega ja vaatamata mõnele ostusoovile ei olnud need mõeldud müügiks.

Seda, et tassid tehti näidisteks, sai öeldud ka pr Kaljustele. Mis puudutab minu mühaklikku vastust: “Kiire”, siis vabanduseks võin öelda, et käisin külades ID-bussiga inimestele dokumentide jaoks pilte tegemas ja mind oodati. Kui klienditeenindaja juba tegeleb pr Kaljustega, peaks sellest küll piisama. Kas peab ikka olema nii, et tulen Orissaarest ja nüüd palun ainult minuga tegeleda?

Huvitavaks läks lugu siis, kui veidi pärast seda kohtumist ilmusid ateljeesse ema ja tütar, kes tahtsid kohe osta just konkreetselt neid tasse. Tol päeval letitöötajaks olnud õpilase-praktikandi kinnitus, et tasse ei müüda, kliente ei rahuldanud. Töötaja hinnangul oli kauplemine kestnud pool tunnikest. Lõpuks asjaga lõpuni mitte kursis olnud töötaja need tassid neile ka müüs – keegi vist ei peaks sellisele kauplemisele vastu.

Ma ei imestanud muuseas väga, kui lugesin, et need tassid Maria Kaljuste juures välja ilmusid. Eks igasugu teed ole imelikud. Täna saan tagantjärele öelda, et ilmaasjata sai ilusast pildist näidis tehtud. Tüli on rohkem kui kasu.
Puutun omanditeemaga oma töös kokku üsna tihti ja räägin inimestele alati, et igal asjal on autor ja omanik. Ka pr Kaljuste on tellinud reproduktsioone vanadest tikandite raamatuist. Olen ka ise selle küüsis olnud, et minu tehtud pilte kasutatakse näiteks ajakirjanduses, autorlusele viitamata.

Mul on kahju, et pr Kaljuste ei soovinud teemat arutada otse minuga, vaid pidi selle kõikvõimalike enesekiituste, solvangute ja alavääristamistega pikitult ajalehte panema. Kuid vaadates kalendrisse, ei ole vist põhjust vaja kaugelt otsida. Valimiskampaaniaks ei ole tänapäeval vist ükski vahend vale. Keda siis veel peaks valima, kui mitte üdini ausat inimest, kellele kõik liiga teevad.

Lõpetuseks palun veel kord vabandust pr Kaljuste ees. Orissaare rahvale aga hea soovitus: enne, kui oma hääle annad, mõtle ikka kenasti, keda vallavolikokku valid.

Andi Roost
fotograaf

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 802 korda, sh täna 1)