Istsime maailma veerekese pääle…

Just see laulurida tuleb meelde, kui MTÜ Sõrve Külastuskeskus juhatuse liige Andro Roosileht kutsub meid vastavatud külastuskeskuse kolmandale korrusele. Vanas majas huvilisel nii kõrgele asja polnud, selle koha peal asus nn tehniline pööning.

Nüüd on väljaehitatud katusekorrusel raamatukogu või pigemini lugemistuba, sest raamatuid esialgu napib. Praegu lõhnab siin mõnusalt värske tammine mööbel ja otsaseina kaarjast aknast avaneb hunnitu vaade merele. Kusagil seal lainete taga on Riia. Silmapiiril pisut paremale jääv Kolka neeme tipp on näha isegi ilma pikksilmata.

Kordategemise ootel maju on nii Saare- kui ka Eestimaa kaunites kohtades küllaga, mis oli see, mis pani Türilt pärit mehe peas mõtted liikuma just siin? Vastuse leidmiseks tuleb tulla siia kohale ja natuke ringi vaadata. Andro puhul tuleb hoopis minna ajas oma kümmekond aastat tagasi. Loomulikult oli ta siin ka varem käinud, esimesed korrad kindlasti kooliekskursioonil, nagu see omal ajal moes oli. Toona ei jätnud see kant veel erilist muljet. Ju polnud siis aeg inimese ja koha kohtumiseks veel küps.

Istsime maailma veerekese pääle...

Esimesel korrusel saab huviline täpse pildi Eestimaa tuletornidest. Kahekümne tuletorni maketid mõõtkavas 1:50 on Avo Trageli meisterlik käsitöö. Maketid on kinnitatud põrandale maalitud rannakontuuril oma õigetesse asupaikadesse. Vajadusel saab aga nii majakaid kui ka nende kohal rippuvaid infotekstidega valgusteid teisaldada ja tekib terve saalijagu vaba ruumi. Foto: Sander Ilvest

See saabus hulk aastaid hiljem, kui Roosileht taas siiakanti sattus. “Olime seal ilmajaamahoones, vaatasin seal aknast välja ja mõtlesin: selline koht!” Ehk see oligi just see hetk ja see sõnum, mis kellelegi kusagil kõrva jäi. Nimetame seda siis saatuseks või jumalikuks juhuseks, aga siitpeale hakkasid kõik märgid viitama sellele, et üks killuke maad siin Sõrves ja üks mandrimees ei saa enam teineteiseta hakkama.

“Olime tulnud sõbraga siia ilusaid suvepäevi veetma, kui üks kohalik mees helistas mulle, et Torgu vald on siin Säärel müüki pannud ühe vana silikaadist laudahoone. Ma olin päris imestunud, et sellises imelises kohas on järsku midagi müügis. Täitsa põnev!”

Kuna hind oli tol hetkel taskukohane ja rohkem huvilisi polnud, sai Andro vallasvara uueks omanikuks. “Ma ei julenud kodus isegi rääkida, et hakkan mingit lauta ostma. Ja veel jumal-teab-kus!” Muidugi, päris põrsa kotis ostmine see polnud. “Mul oli see koht hästi meeles.” Edasi tekkis mõte hoone juurde ka maa erastada. Ja nii see kõik algaski. Püsti sai Sääre paargu, mis toidab näljaseid praegugi.

Tuletornilinnaku töötajate elamus oli kunagi kaheksa korterit. Roosilehel õnnestus aja jooksul kolm neist ära osta. “Lootsin, et kui saaks kätte teise korruse, teeks selle korda. Lõmala külastuskeskus oli selleks ajaks juba valmis. Miks mitte proovida sama asja siin Sõrves? Järelejäänud korterite omanikud olid nõus, et kui meil õnnestub projektile rahastus saada, müüvad nad ka oma korterid ära. Projekti menetlus EAS-is käis 2009. kuni 2011. aastani. See oli hiidpikk aeg.

Olukorra muutsid keerulisemaks kohaliku kogukonna kõhklused ja kahtlused. Tegime kolm-neli koosolekut ja rääkisime, mis meil plaanis on. Lõpuks saime paberid korda ja toetus tuli ka. See oli tegelikult suur ime, sest objekte oli palju (üle 150) ja väljavalituid lõpuks vaid seitse.”

Mis toona otsustavaks kaalukeeleks sai, ei oska Roosileht arvata. “Ei ole protokolle näinud, aga ma usun, et Sõrve sääre tipp on oluline maamärk nii Saaremaa kui ka terve Eesti mõistes. Üks ja ainus. Nagu Munamägi Haanjas. Arvan, et vähemasti pool Eesti elanikest on siin käinud, ja loodan, et pärast selle kompleksi valmimist jõuab siia ka ülejäänud pool.”

Loe edasi Oma Kodu sügisnumbrist

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 598 korda, sh täna 1)