Valimised kui Kivikuninga mäng ehk Berlusconi Kuressaare linnapeaks (6)

Valimised kui Kivikuninga mäng ehk Berlusconi Kuressaare linnapeaksTeadupärast toimub tänasel Eestimaal üksjagu palju nügimist, üksteise malgutamist, armutut ärapanemist. Vaevaliselt, läbi katsumuste kadalipu on inimene soovitud töökohale saanud, kui tal tuleb sealt juba üsna kohe ja ruttu ära minna. Õigemini sunnitakse teda kõiksuguste nõksude ja krutskite kaasamisega lahkuma veel enne, kui inimene on jõudnud end vastsel ametipostil sisse seadma hakata, täitmaks ettenähtud töökohustusi. Kõrgi ükskõiksusega tõmmatakse tool istmiku alt ära nagu niuhti!

Niinimetatud mõjuv ja tühisõnaline ettekääne äratõmbamiseks juba leitakse, ka siis, kui inimene on kaua oma tööpostil olnud. Mida arvata juhtumist, kui inimene, kes on aastakümneid olnud kooli direktor, lüüakse ühtäkki minema? Ole kohemaid kadunud! Lahkumisel ei ühtki tunnustavat tänusõna, ei ainukestki lilleõit, ei vähimatki lugupidamise raasu haridustempli kauaaegse juhtimise eest. On üksnes tühisõnalised etteheited ja kõrk ükskõiksus.
Et kao mu silmist! Samalaadseid valulikke juhtumeid on tänases Eestis üpris palju.

Põline loomuomadus

Ent taas on päevakorral peagi toimuvad valimised, käimas on valimiseelne märul kogu oma alatuses ja inetuses. Kuidas saada aru mõistest “luukere kapis”? Pole teada, et siit ilmast lahkunuid kappi maetaks. Ikka mulla alla igavesele unele. Igasuguse laibapeitmise puhul on alati olnud tegemist mõrtsukatööga.

Selles, et küllalt tihti ei jõuta mingi oluliselt tähtsa küsimuse puhul üksmeelsele otsusele, pole ju midagi erilist ega uudislikku. Ikka ja igal juhul on leitud ja leitakse ettekääne ning ohtrasti vihjeid kaasinimeste halvustamiseks, suisa materdamiseks. Näikse, nagu oleks see eestlastel lausa põline loomuomadus.

Üks mu kunagistest paljudest töökaaslastest pajatas vägagi värvikast juhtumist, kui ta noorukina koos oma räsitud perega 1941. aastal Siberisse küüditati. Oli juhtunud nõnda, et üksteisega lähestikku oli inimesi mitmest paigast üle Eesti. Seega oli moodustunud eestlaste tilluke kogukond, mis suurel-laial Siberimaal oli mõneti üllatuslik. Mõneti üllatuslik oli seejuures veel see, et eestlastel võimaldati enda seast valida oma kogukonnale esindaja, seega külavanem või nii. Ent otsekohe tekkisid mõnesugused, näiliselt ülesaamatud vastuolud.

Mandriinimesed ei leppinud, et kogukonna esindaja on saarlane. Saarlased omakorda polnud nõus, et neid võiks esindada “suure maa” inimene. Sestap läks omavahel täitsa ägedaks jädimiseks, kes on väärt eestlasi esindama. Ühed polnud nõus teistele järele andma. See kõik oli tüütu ja inetu.

Jagelusele tehti lõpp sel moel, et kohalikud võimurid määrasid eestlaste ja saarlaste esindajaks umbkeelse kirjaoskamatu korealase! Ning ennäe – too umbkeelne võõramaalane sai eestlaste-saarlaste kantseldamisega suurepäraselt hakkama.

Seesugust ammust, kuid see-eest väärt kogemust võiks ja saaks edukalt kasutada peatselt toimuvatel kohalike omavalitsuste valimisel.

Nagu teada, on Saaremaal kanda kinnitanud ja sooja vastuvõtu leidnud inimesi maailma eri paigust. Sestap võiks neid olla igas volikogus, hoolimata kellegi nahavärvist või rahvuslikust kuuluvusest. Isegi kohaliku keele valdamine pole ilmtingimata vajalik. See kõik toimugu range vabatahtlikkuse alusel.

Lennuliin Kuressaare–Rooma

Mõni aeg tagasi levis meedias vali kõmu, et Itaalia tuntud poliitik ja ühiskonnategelane Silvio Berlusconi soovib Eesti kaudu Brüsselisse pääseda.

Väga vahva, kui see oleks tõeks osutunud ja tegelikkuseks saanud. Sel juhul võinuks teda mingi nipiga Saaremaale meelitada, poolteiseks aastaks Kuressaare linnapeaks panna – seniks, kuni ta Brüsselisse siirdub.

Oma ametisoleku ajal oleks ta ehk saanud asjad korda lennuliikluses, seadnud sisse otseühenduse Kuressaare–Rooma, Kuressaare–Kärdla. Ja mujalegi, kuhu vaja. Tema kui tuntud ja tegusa inimese puhul olnuks see igati ootuspärane. On tuline kahju, et nõndaviisi ei juhtunud.

Praegune tühisebimine enne kohalike volikogude valimisi tuletab meelde ammuseid aegu, kui lapsed külatanumal Kivikuninga mängu mängisid. Äraseletatuna tähendab see, et üks lastest hüppas lamedale kivile ja kuulutas end kivikuningaks. Teised lapsed hüppasid-karglesid ümber kivi, üritades teda troonilt maha tõugata, et ise kivikuningaks saada.

Nii mõnigi kord saadi mänguhoos tõsiselt haiget, koju tuli minna verise põlve või kriimustatud näoga. Kuid ega mäng seepärast järgmine kord mängimata jäänud.

Iseasi, kui suurel kivil olnuks näiteks ninasarvik – siis poleks teda ka hulgakesi jõutud kivilt maha tõugata.

Eimar Kipper
mandril elav sõrulane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 386 korda, sh täna 1)