Värske värv eikellegimaal (2)

Kui neid ridu kirjutan, käib ETV “Foorumis” arutelu, kas kunstiakadeemia õige koht on Tallinna linna südames või sellest eemal. Arutelust tõuseb laiem teema, milline peaks meie pealinna linnasüda üldse olema: kas kõrgete äri-plaza’de ring või mosaiik äridest ning kunsti- ja kultuuriasutustest.

Meenus, et pakkusin meie Kuressaare vana leivakombinaati naljatamisi EKA õppejõududele, kui neil oli majaga raske seis. Meil ju keset linna suur tühi maja, käe-jala ulatuses loodus ja meri, mis pakuvad loomingulist rahu.

Vaimukalt kriitiline

Nädalapäevad tagasi ilmus meie leivakombinaadi seinale kunst, üks suur värviline grafiti. Saar-te Hääl küsis minult sellele kommentaari ja saatis lingi artiklile, mille sees omaniku, tegijate ja linnavalitsuse väited ning järel linnakodanike hinnangud. Arvasin, et pean hakkama tänavakunsti kaitsma, kuid polegi vaja – linnavalitsus on rahulik ja kommentaarid valdavalt positiivsed.

Veel enam, täiesti nõus võib olla kommentaatoritega, kes juhtisid tähelepanu sellele, et sõnum võiks olla eesti keeles ja rohkem kohaliku kontekstiga seotud. Just nimelt, tänavakunst saab olla vaimukalt kriitiline.

Praeguse, pigem dekoratiivse töö asemel oleks saanud vihjata maja kunagisele funktsioonile, suhestuda vaimukalt ümbritsevasse füüsilisse konteksti. Selliseid näited on veeb täis, tasub vaadata Youtube’ist Blu: töid või Facebookis lehekülge “Street Art Utopia”.

Ka Eestis on juba oma tunnustatud tänavakunstnikud, näiteks Edward von Lõngus ja Bach Babach, ning kaks tänavakunstile pühendatud festivali: 2010. aastast toimub Tartus Stencibility ja eelmisel suvel sai Pärnus alguse festival “Sõnum seinal”.

Maarja Lõhmus refereerib ETV “Foorumis” oma uuringut, et eestlase avaliku ruumi taju on nõrk. Seda peegeldab ja samas õõnestab Facebooki lehel “Eesti tänavakunst” üks noor inimene: “Ma arvasin ekslikult, et tänavad on selleks, et viia mind ühest kohast teise, aga tuleb välja, et minu mõtlemine on olnud väga tulemuse- ja liiga vähe protsessipõhine. Linnas elamine ei tähenda korterit kesklinnas ja aeg-ajalt autoga kaubanduskeskuses käimist, vaid see tähendab kogu ümbritseva keskkonna kasutamist.” Selleks annab suurepärase võimaluse tänavakunst, kus plekist, täpist, torust, praost saab arendada uue visuaalse maailma.

Hea alusmaterjal

Kuigi dekoratiivne, andis leivakombinaadi grafiti linnavalitsusele ka võimaluse juhtida tähelepanu suure kesklinnas asuva maja tühjusele ja halvale seisukorrale. Tühje, kasutuseta pindu on Kuressaare linnas juba poolesaja ümber. See on pikaajaline ja tõsine probleem, sest elujõuline linn tähendab ka maju, mis ei peagi olema viimseni euroremonditud, aga igal juhul mitte mustavate akendega tondilinna.

Teema number kaks: elujõulises linnas peab toimuma noori kõnetavaid sündmusi, mis annavad võimaluse end väljendada, tekitavad elevust, panevad ümbritsevat värske pilguga vaatama. Eriti Kuressaares, kus elanikkond vananeb ja noori on väga vaja. Muidugi ei too üksik sündmus või festival kohe uusi elanikke, kui aga toimub värsket ja värvikat, kui on tunda avatust ja toetust, siis tilk ikka uuristab kivi, kellelgi jääb midagi meelde, tuleb omakorda uus idee.

Linnavalitsuse, linnakodanike ja tänavakunsti koostöö suurepärane näide on Võru linn. Seal pakub linn neile kortermajadele, kes lasevad oma maja soojustada, võimaluse saada seinale Navi-trolla joonistus. Selle uudise kommentaarid olid tigedad ja irisevad. Kahju, sest mõte on Võrule igati kohane – kasutada oma piirkonna kunstniku töid ja pakkuda sel viisil linna külastajatele veel üks vaatamisväärsus. Igas Brüsseli reisijuhis võib lugeda soovitusi otsida selles linnas üles majad, mille seintel on suured pildid Tintini koomiksist.

Niisiis, kui Kuressaares puudub suur kunsti eksponeerimise sisepind, samas on meil poolsada tühja hoonet, paistab see ju kui suurepärane tänavakunstifestivali alusmaterjal. Mis võiks siis teema olla?

Merit Karise
reklaamiõpetaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 266 korda, sh täna 1)