Äratuskell piilupardile

Erakondade ja valimisliitude rongid sõidavad tšuhh-tšuhh-tšuhh valimiste suunas. 20. oktoobri õhtul saab selgeks, milline neist jõuab Karjakülla, milline Marjakülla. Ja kelle teekond lõpeb kraavis, nagu läks kuulsas lastelaulus.

Kui mainitud lugu tegeles suuresti piilupardist rongijuhi personaalküsimusega, siis valimisnimekirjade ešelonides jagub piiluparte nii vedurisse kange kiskuma kui ka esimesse ja teise klassi. Ning mõni imetleb koguni viimase vaguni viimaselt istmelt, kui uhke on Eestimaa.

Suid sulgeda ei saa

Asjaolu, et riigikogu liikmetest ja ministritest peibutuspartide küsimus on eelseisvate kohalike valimiste kontekstis oluliseks tõusnud, on mõne ministri (ja isegi peaministri) lausa raevu ajanud. Alatasa valede asjadega tegeleva ajakirjanduse kolkimiseks võib muidugi lausa eraldi pressikonverentse korraldada, kuid vaevalt see teema päevakorrast maha võtab. Demokraatia puhul on nende asjadega kord juba nii, et suid ei saa sulgeda ja enamuse tahe pääseb maksvusele.

Tolle viimatise tõdemuse juures ongi mu meelest kogu peibutuspartide probleemi konks ja lahendus. Meie kahe kümnendi vältel ehitatud demokraatia ja poliitiline kultuur (mõni omavalitsus välja arvatud) on üldiselt piisavalt võimekad, et taolised asjad nagu “peibutuspartide kaasus” ära korraldada. Ehk siis – poliitikud võivad näidata kui tahes sügavat leigust selle või teise küsimuse suhtes, kuid valija tahet neil eirata ei õnnestu. Kui tahes osavatel poliittehnoloogilistel trikitamistel on piir.

Viimastel nädalatel on räägitud sellest, et riigikogu liikmetel võiks olla õigus kuuluda ka kohalikku volikokku. Nii poliitikud kui ka mõned poliitikavaatlejad on arvanud, et seadust võiks sel viisil muuta. Siinkirjutaja meelest oleks see esiteks ohtlik tee, mis ei pruugi tuua võimu Toompealt alla rohujuuretasandile, vaid, vastupidi, viia kohalike otsuste tegemise kuhugi kõrgetesse tagatubadesse. Teiseks on see läbikäidud etapp, mis tähendab, et varem või hiljem oleme tänases seisus tagasi.

Endine õiguskantsler Allar Jõks pakkus välja seadusemuudatuse, mis kohustaks kandidaati kohalikku volikokku valituks osutudes loobuma riigikogu liikme mandaadist. Radi-kaalne, aga loogiline: muidugi peaks olema inimesel õigus kandideerida, kuid see ei peaks tähendama õigust petta.

Ignoreerigem peibutusi

Meenutaksin siinkohal Indrek Tarandi triumfaalset teekonda Euroopa Parlamenti, mida peetakse käsitlusis tihti õppetunniks poliitikutele, aga kas selles ei võiks näha ka õppetundi meile, valijatele? Ka kõnealune peibutuspartide küsimus on tegelikult meie endi kätes. Ignoreerigem peibutisi valimistel ja nad kaovad iseenesest nagu nõiaväel.

Vaid siis, kui kriitiline osa valijaist otsustab häälekalt praeguse korra vastu protestida, on lootust tegelikeks muudatusteks. Neid saab ja need tuleb seadustesse sisse viia vahetult pärast valimisi. Vastasel korral veeretavad poliitikud teemat kuuma kartulina käest kätte, kuni avalikkus tüdineb, asi ununeb ja muudatusi ei tule.

Aeg lendab linnutiivul ja peagi on käes moment, kus uute valimiste lähedus osutub taas kord määravaks argumendiks, miks midagi teha ei õnnestu…

Nii et, lugupeetud kaasreisijad: tehkem kära ja tukkumisaldis piilupart peab oma koha loovutama.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 174 korda, sh täna 1)