Meie linn on linnulaat (6)

Valimised on taas uksele ja inimeste südametunnistusele koputamas. Pealinnas panustatakse jälle kord igipõlisele konfrontatsioonikaardile ning eneseupitamiseks ei näi olevat vale või vääritu vist pea ükski meetod.

Ometi tuleb tunnistada, et pealinn on tänu valimiseelsele ajale saanud värvikirevamaks küll, plakateid on nii siniseid, kollaseid, punaseid kui ka rohelisi – igaühe peal vähemalt üks tubli kodanik, kokkuhoidlikematel kaks tükki kõrvuti surutud. On ministreid, riigikogu liikmeid, on Euroopaski Eesti asju ajavaid tegelasi, kes kah oma toeka õla alla pannud, et oma tuttavlikult õhetava näoga ikka kõik potentsiaalsed valijad õigel päeval kastide juurde suudaks mobiliseerida. Miks? Sest muidu ei pääse ju erakonna poliitika võimule ja see on kõige tähtsam!

Kui broilerist sirgub part

Diskussioon selle üle, et erakondade valimisnimekirjadest võiksid kaduda peibutuspardid, kestab vist küll juba aastaid. Ehkki kana moodi kaasakoogutajaid leidub selle seisukoha puhul ka poliitilistes ringkondades, üldjoontes niisuguse mitte kuhugi viiva üminaga piirdutaksegi.

Kuigi ka suure hurraaga muutuste lootuse tuhinas koos käinud Rahvakogus kõlasid peibutuspartide kasutamise vastased seisukohad, siis tegelikult taandub see tõsiasjale, et ühelgi suuremal erakonnal pole sedavõrd palju sisemist moraalitunnet, et mitte panna kandideerima inimest, kel pole kavatsustki valituks osutudes antud kohale asuda.

Ja kui ka rahvakogulased püüavad jonnakalt väita, et nende kohitsetud aktsioon, millega püüti protestivaim millekski konkreetseks kanaliseerida, siiski elab veel, on see parteide jaoks küll kui hane selga vesi – pardid on jälle platsis ja valmis koort riisuma.

Kummaline on see, et kui keskmisest viletsamal korvpallimeeskonnal võib pink lühike olla, siis parteid selle üle küll kurta ei tohiks – nii on Tallinnas esitanud vist pea kõik erakonnad pikemad nimekirjad kui eelmistel KOV-ide valimistel.

Problemaatiline võib muidugi olla see, et valdav osa neist nimekirjas istujatest piirdub oma tänava või perekonna mandaadiga, mõni ei taipa kehvemal juhul endalegi häält anda. Aga noh, inimesel on ometi võimalik pärast käega vastu rinda taguda ja öelda, et võttis kah osa demokraatia kujundamisest kõige otsesemal tasandil.

Seetõttu tulebki panna veel olematu või nõrgavõitu poliitilise kapitaliga kandidaatide sekka tublisid tegevparte, sest nende kõrval võivad ka innustunud broilerid ühel ilusal päeval sirguda partideks – kandidaatideks, kel pole kandideerimisprotsessis mingit muud vastutust, kui õigel ajal ja õiges kostüümis foto-shoot’ile kohale ilmuda ja täita rolli, mida ta kõige paremini oskab.

Kui varasematel aastatel on peibutuspartidena käsitletud küll peamiselt avaliku elu tegelasi muudelt elualadelt – näitlejaid, lauljaid, muid suuremaid ja väiksemaid staarikesi, siis põhiline iva on ikkagi n-ö tegevpoliitiku valimistel osalemises.

Eriti kehtib see printsiip Tallinnast väljaspool asuvates omavalitsustes, kuhu iga erakond püüab oma kohalike kandidaatide kõrvale ka mõne tegusa parteisõduri nime sokutada – hoolimata sellest, et viimane ilmselgelt mitte kunagi ei kavatsegi oma kohalolekuga mõne väikelinna volikogu kaunistama hakata, rääkimata tööst linna või valla volikogus.

Põhimõtteliselt ulatavad parteid valijale seega justkui ühe kireva pakendi, mille sisu võib märgatavalt erineda pildist, mis seda pakendit kaunistab. Ostad šokolaadi, saad vahvli, ostad õlle, saad vett.

Lahenduseks kindel regulatsioon?

Muidugi tuleb mõelda, et ehk oleks mõistlik valida erakondade programmi – ükskõik ju, kes selle hääle lõpuks saab. Tegelikult määrab aga just väiksemates omavalitsustes kaader paljuski selle, kui võimekaks järgmine valitsustsükkel kujuneb, millised on arengud, kuhu ollakse suutelised antud konsortsiumiga jõudma.

Kahtlemata ei ole väikeses kohas päris suvaliste marionettidega suurt miskit võimalik korda saata. Asendusliikme asendusliikme asendusliige, kes kogus isiklikult ainult kolm häält, ei ole selline tegelane, keda usaldaks elektroraadi eest otsustama või eelarveraha paigutama.

Just seetõttu on mõistetav, et valija tunneb ennast petetuna, kui isik, kelle poolt ta on hääle andnud, ei kavatsegi oma valimispiirkonnas toimetama hakata, ning tema asemel, ennäe, võtab koha sisse hoopis alkoholilembene naabrimees.

Siiani on peibutuspardid jäänud nimekirjadest kahjuks eemaldamata – probleemiks on ilmselt siiski hõre nimekiri ja tõsiasi, et inimesed tegelikult ei tunne kandidaate, mistõttu on peibutistel tuntud nime ja näo pealt võimalik korralik häältesaak koguda. Tavamõtlemine eeldaks, et see, iseenesest lihtne väärnähtus suudetakse siiski lahendada ning edaspidi on nimekirjades vaid inimesed, kes tahavad Eesti kohalikus poliitikas panustada.

Ehk olekski lahendus või kuldne kesktee ka peibutiste jaoks kvootide kehtestamine, mingi kindel regulatsioon? Sest meil siin reguleerima peab – mõistlikult, väärikalt ja ausalt toimetada on ilma suunisteta ju lihtsalt võimatu.

Priit Pruul
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 688 korda, sh täna 1)