Üks meie seast: Joostes halva eest

Ilus on see sügise algus. Kuigi hommikul on soojakraade juba vähevõitu, kütab päike päeva peale õhu soojaks. Õhtuti näib, et õhk on kuldset värvi ja samasuguseks hakkavad muutuma puud. Kuid mälestus suvest on veel värske! Ja olgu või kampsuni ja salliga – õhtul kisub vägisi välja, sest toas istumine tundub asjatu raisk.

Näen iga kord tervisesportlasi, kes sörgivad piki vaikseid tänavaid, võtavad suuna kõrgete kastanite poole ja teevad nende all painutusi-venitusi. Nad kulgevad rahulikus tempos ning enamasti tundub, et see trenn pole sund, vaid võimalus end muust maailmast välja lülitada. Keskenduda vaid hingamisele ja võib-olla ümiseda mõttes kaasa muusikale, mis mõnel klappidest kõrva mängib.

Kuid see naine, kes mulle hiljuti vastu jooksis, oli teistsugune. Märkasin teda juba kaugelt, sest ta lähenes kiires tempos. Mida lähemale ta jõudis, seda selgemaks sai, et midagi on valesti. Tema suu oli surutud teravaks kriipsuks ja silmad läikisid märjalt. Mõni lühike hetk – ja juba ta mööduski, samm pikk ja juuksed silmile langemas. Ta ei peatunud, et patsi kohendada, vaid sööstis üha edasi. Huvitav, mis temaga juhtus, mõtlesin. Kas läks tööl midagi valesti? Läks ta kellegagi tülli või oli täna lihtsalt üks neist päevadest, kus mitte midagi ei õnnestu? Võõras inimene, kuidas võiksingi õiget vastust teada… Ometi ei suutnud ma teda hetkega unustada.

See naine jooksis ilmselgelt millegi eest, mis talle meelehärmi valmistas. Küllap tunneme kõik mõnd inimest, kes talitab samamoodi. Mõni teine läheb joonelt kõrtsu. Kolmas paugutab kodus uksi ja karjub kopsud tühjaks – oma osa saavad kõik, kes lähedusse satuvad. Neljas ei ütle ega tee midagi, väljast ei saa justkui arugi, et midagi on valesti. Sisimas aga on hoiul hulk valu või viha või pettumust, mis tasapisi lagundab ja lõhub.

Üks mu tuttav, kes väliselt tundub alati õnnelik ja on hirmus hakkaja, tunnistas, et vajas hiljuti antidepressante. “Tundsin, et ei saa enam endaga hakkama,” jutustas ta rahulikult. “Tööl olid asjad ja… Kodus ja… Alguses ei tahtnud kellelegi rääkida, sest arvasin, et saan hakkama. Edasi ootasin, et keegi tuleks ise küsima. Lõpuks olin juba nii väsinud, et…”

Nähes mu kohkunud ja murelikku nägu, lisas ta naerdes, et ei süüdista kedagi. Sai hoopis õppetunni, et halba ei tohi eneses hoida. Et kui see tunne ei taha kaduda, peab sellega tegelema, ning ei tasu jääda ootama, et keegi teine küsiks, kuidas sul läheb. Kui veab, on igaühel vähemalt üks inimene, kelle juurde võib minna ja otsesõnu kurta, et vaat lähebki kehvasti.

Pöörasin otsa kodu poole ja jalutasin tuldud teed tagasi. Laste mänguväljaku juures nägin veel kord seda naist, kes enne mööda tormas. Ta istus pargipingil ja rääkis pikalt telefoniga, lükates silmilekukkunud juukseid närviliselt kõrva taha. Möödudes heitsin talle kiire argliku pilgu… ja märkasin, et naine naeratas. Millegi peale, mis talle telefonis öeldi, hetkeks ja poole suuga. Kuid siiski.

Loodan, et selle kõne najal oli ta võidujooksu võitmas. Halb polnud kadunud, aga jäi siiski juba seljataha…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 234 korda, sh täna 1)