Mägised Mäebed – ühes keeb elu, teist on raske leidagi (1)

Mägised Mäebed ühes keeb elu teist on raske leidagi

TÖÖKAS TALUMEES: Sõrve Mäebe vanim elanik Lembit Kokk hoolitseb oma aiasaaduste eest ja kastab soojal suvepäeval tomateid. Foto: Sander Ilvest

“Teile jookseb vastu üheteistkümnenda põlve pisike sõrulane,” hõikab Torgu valla Mäebe külavanem Annika Ellervee ja tutvustab oma kolme- ja pooleaastast tütart Lisete Mägit. Kui rääkida Saaremaal Mäebe külast, tulebki esimesena silme ette küla Sõrve poolsaarel, kus elavad koos mitme põlvkonna inimesed, kes ei olekski parema meelega kusagil mujal kui kodus Mäebel.

Hoovi astudes on kohe tunda sõrulaste külalislahkust. Meid kutsutakse tuppa ja pakutakse teed. “Eks igal eestlasel on ju oma kodustatud saarlane ja nii see suvi mööda läheb, et ühest väravast lehvitad eelmistele külalistele ja teises väravas tervitad juba uusi,” kirjeldab Annika lõbusat suvist elu Mäebel.

Ühtemoodi kiiksuga

Annika on kutsunud meiega juttu ajama ka eelmise külavanema Marje Kiviranna. Kui Annika ligi kümme aastat tagasi Mäebe külla kolis, asus seal samal ajal kõpitsema ka Marje. “Marje on siiani nagu teine külavanem ja minu parem käsi,” kiidab Annika üle laua istuvat sõbrannat. Kogu küla on Annika sõnul kui üks suur ühtehoidev perekond. “Üks külamees meil ikka ütleb, et õnneks oleme kõik ühtemoodi kiiksuga, elame Sõrves ja tahame koos veel midagi teha,” lisab ta.

Kümne aasta tagust Mäebet mäletab Annika kui rohelusse mattunud külakest. “Varem elasid inimesed sirelite sees, nüüd on aga kõik võsa maha raiutud ja küla on välja tulnud,” rõõmustab ta. Täna remondivad kõik külas maju, niidavad õuesid ja isegi naabripoisid, kes Annika sõnul armastavad vahest rohkem napsu võtta, hoiavad oma õued korras. “Kui neil selgem periood on, siis nad alati kõpitsevad ja teevad,” lisab Annika ja tunnistab, kui hea on olla sellise küla vanem, mis kogu aeg aina rohkem ellu ärkab.

Annikale on külla tulnud ka vanim külaelanik Lembit Kokk, kes samuti kunagi külavanem oli. “Enne sõda oli siin suur kaluriküla, mere ääres oli vähemalt 15 maja ja randa viiv tee oli samuti talusid täis. Sõja ajal pommitati need kõik aga puruks,” meenutab ta. Kui rannas jalutada, pidavat mõned vanad taluvundamendid ja -varemed veel näha olema.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 398 korda, sh täna 1)