Kliendid või kodanikud? (4)

Üha rohkem riigiasutusi on võtnud omaks kvaliteedijuhtimise mudelid, mis õpetavad suhtuma kodanikku kui klienti. Sel suundumusel, mis on Eestis kestnud juba üle 10 aasta, on asutuste siseselt palju positiivseid mõjusid. Efektiivsusnäitajad paranevad ja kliendid on pakutava teenusega rahul.

Kahjuks on medalil ka teine külg. Ametite puhul on ju mõistlik, kui õigusaktide määratud piirides tehtavad otsused tulevad kiiresti ja võimalikult väikse ressursikuluga. Hoopis teine lugu on, kui suhtumine kodanikku kui klienti ehk teenuse tarbijasse saab valdavaks riigi ja kohalike omavalitsuste juhtimises. Klienti teenindatakse ja talle tagatakse vajalik teenus, kuid tal puudub otsustusõigus. Kodanik on aga riigi otsustusõigusega omanik.

Demokraatlikus riigis peaksid valitud riigijuhid kuulama kodanike enamuse tahet ja tegutsema kodaniku huvides.

Hea karjus ja lambakari

Kui kodanikud on passiivsed, pole võimulolijatel võimu säilitamiseks eriti vaja pingutada. Otsuseid tehakse neid avalikult põhjendamata või jäetakse mugavusest põhjendamata. Rahvaga suhtlemist peetakse vajalikuks vaid valimiste eel. Üsna tihti tuleb ette, et riigi- ja omavalitsusjuhid ongi veendumusel, et nemad teavad paremini. Kui riigi- või omavalitsusjuht on arvamisel, et tema ongi see “hea karjus”, kes ainsana teab, kuidas meid parematele rohumaadele juhatada ja huntide eest kaitsta, siis saan aru, et ta suhtub rahvasse kui lambakarja.

Kui kodanikud lasevad võimulolijatel ennast mugavalt tunda, siis löövad viimastes välja omadused, mida valija oma esindajas näha ei taha. Näeme üleolevust, ülbust, hoolimatust ja laiskust.

See oli vist üle kümne aasta tagasi, kui viimati riigikogu infotundi vaatasin. Ma ei näinud seal enam täitevvõimu aruandmist rahva esindajatele ja arutelu riigi arenguvõimaluste üle. Ärapanemist võib ju vaadata professionaalsete humoristide esituses, ministrite ja riigikogulaste esituses seda näha on aga piinlik. Kurb on kuulda, et mõnes meie kohalike omavalitsuste volikogudest on selles osas riigikogule järele jõutud.

Ikka ja jälle meenub mulle 90-ndate alguse uudistes kuuldud riigikogulase Priit Aimla vastus küsimusele, kuidas ta suhtub sellesse, et rahvas poliitikute üle pidevalt nalja viskab. Vastus kõlas umbes nii: see on demokraatia puhul igati normaalne nähtus. Muretsema peame hakkama siis, kui poliitikud rahva üle nalja viskama hakkavad.

See meenus mulle taas, kui mullu sügisel käidi välja idee Saaremaa omavalitsuste ühinemisest. Kuna omavalitsused teemat arutlusse ei võtnud, otsustas osa aktiivseid inimesi ühinemise teema algatamise oma kätte võtta. Kuna maavanem endise vallavanemana teab omavalitsuste olukorda ja on omavalitsuste ühendamise ideed juba pikemat aega toetanud, võttis ta arutelude algse koordineerimise enda kanda.

Käidi koos, koondati andmeid, arutati, kirjutati ja ühtlasi loodeti, et omavalitsusjuhid tulevad aruteludega kaasa. Kahjuks jäid nad aga passiivseks. Väited, et mingi volitusteta töögrupp või maavanem suruvad ühinemist peale, kõlasid kummaliselt, kuna omavalitsusjuhid peaksid ometi mõistma, et ühinemise küsimus on volikogude otsustada.

Regionaalministri tõmbekeskuste mudelil põhineva haldusreformi ajakavasse ma ei usu. Mõte võib ju hea olla, kuid kuna puudub teiste poliitiliste jõudude toetus, jääb see suure tõenäosusega lihtsalt ilusaks plaaniks. Seepärast peame me ise oma tulevikuarengute üle otsustama.

Kurtmine ei muuda midagi

Seda enam teeb heameelt, et Kuressaare linnavolikogu otsustas sel teemal rahva arvamust küsida. Et nad otsustasid teha seda algselt planeeritust pool aastat hiljem, on praeguses olukorras mõistetav. Astuti ju ühinemisteema aruteludel esimene samm vale jalaga ja linnajuhid tundsid, et neid on aruteludest kõrvale jäetud. Hiljem ei saanud nad aga mahti linna sünnipäevaga seotud ettevõtmiste tõttu aruteludesse oma panust anda.

Rahva arvamuse küsimise sooviga väljendasid linnajuhid aga valmisolekut rahvast informeerida ja ühinemise aruteludes kaasa lüüa. Loodan, et praeguste ja tulevaste linnajuhtide aruteludel kaasalöömine toob kaasa uusi vaatenurki ja rohkeid debatte.

Ühinemisteema arutelu algatajate lootus on algusest peale olnud, et Kuressaare kui maakonna tugevaim omavalitsus võtab ühinemise arutelude koordineerimise maavanemalt üle.

Loodan, et aruteludes osaleb peale poliitikute ja teema algatajate veel palju kodanikke. Oleks ju naiivne arvata, et kümmekond inimest suudavad ette näha ühinemise või mitteühinemise kõiki aspekte. Mida rohkem erinevaid vaatenurki, seda parem üldpilt kokku saadakse.

Kodanikku koheldakse kliendina nii kaua, kuni ta sellega rahul on. Kui tahame, et meid koheldaks kodanikuna, tuleb väljuda oma mugavustsoonist ja käituda kodanikuna. Nii kaua kui kodanikuks olemine piirdub vaid valimiskasti juures käimise ja kurtmisega, et pole ju niikuinii kedagi valida, ei muutu siin riigis midagi.

Kui me pole rahul riigi või omavalitsusjuhtide otsusega, ütleme selle välja. Kui riigis juba pool kodanikest leiab, et valimistel pole kedagi valida, keda nad usaldaksid, siis saage kokku ja organiseerige valimisliit või erakond. Internetikommentaariumides anonüümne vahutamine võtab vaid pingeid maha, kuid maailma see ei muuda.

Tegutsema peab. Keegi ei tea paremini kui poliitikud vanarahva ütlust, et tuleb ulguda koos huntidega. Kui kodanikud annavad oma arvamusest aktiivselt teada, hakkavad ka poliitikud varsti nii arvama. Käitugem oma riigis ja omavalitsuses kui kodanikud, mitte kui kliendid.

Taavi Kurisoo
Hobustkopli talu peremees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 455 korda, sh täna 1)