Kohalike omavalitsuste valimised on üsna erilised. Põhjusel, et seekord ei vali me suht võõraid inimesi Toompeale või Brüsselisse, vaid saame valida oma sõpru, naabreid, pereliikmeid, kes hakkavad korraldama kohalikku elu. Vaevalt leidub kuskil inimest, kelle tuttavaist mõni ei kuulu valimisnimekirjadesse.
Selline valimiskäitumine on kahe otsaga asi. Ühest küljest on ju tore, kui inimene valib kedagi, keda ta usaldab, teab ja tunneb. Mitte sellist, kes teatab bussipeatuses plakatil, et ta töötab. Või lubab asju, mis ei sõltu temast.
Teisalt jällegi ei saa kindel olla, kas sõber, tuttav või pereliige on ka pädev volikogus tööd tegema ja tõesti teeb seda. Olgem ausad, paljud volikogu liikmed käivad istungeil vaid kätt tõstmas.
Ehk prooviksime nende valimiste ajal mõelda sellele, kuidas elu kodukohas ka päriselt edenema hakkaks. Ehk on mõnes kohas vaja uusi tuuli, teisal on aga paslik tagasi valida praegused valitsejad, sest elu ju edeneb. Ja kindlasti võiks iga kandideerija ka ise peeglisse vaadata ja küsida endalt, on ta ikka volikokku pürgimiseks õige inimene.
Loading ...
Oleks hea, kui see tubli tuttav naabrimees või naine, kes kandideerida tahaks aga mitte muhvigi volikogu asja ei jaga, ise aru saaks, et võibolla siiski mitte.
Valige Ester Sepp. Ta on niii ilus!
Valime Urve, Urve, Urve, Urve, Urve, Urve, Urve ja veelkord Urve. Sest valides Urve, ei saa me (te) mitte midagi, eriti veel mitte midagi mõistlikku.
Valijad on olnud ja jäävad suures osas juhmideks. Sinna pole midagi parata. Nii see eesti rahvas siit ilmast kaobki. ega mõtlemisvõime pole vist oma teha. Enamasti tehakse valik mingi meeldivuse järgi tajumata, mis sellega tegelikult kaasneb.