OOTAB PÄÄSTMIST: Tornimäe kooli direktor Raili Nõgu hetk enne õhkutõusmist. Foto: Sander Ilvest
Sellise stsenaariumi järgi algas eile hommikul kell 10.15 Kuivastu sadamas rahvusvaheline päästeõppus “Airlift 2013”, milles osalesid lisaks Saaremaa oma jõududele Eesti, Läti ja Soome päästekopterid.
Tegelikult algas õppus juba kolmapäeval, aga siis tehti vaid staabitööd. Eile suundusid vastavalt grimeeritud ja instrueeritud 60 kannatanut parvlaeval Saaremaa aga merele. Õppuse stsenaariumi järgi põrkas parvlaev kokku mingi tundmatu objektiga ja triivis kolm meremiili laevateest eemal madalikule. Pardal puhkes paanika. Osa kannatanuid hüppas üle parda vette.
Võimalus toimuvat jäädvustada
“Selline oli käsikiri, mille järgi päästetöid alustati,” selgitas ajakirjanikele lühidalt politsei pressiesindaja Kaja Kukk enne seda, kui meid piirivalvekaatri 025 pardal sündmuskohale sõidutati.
Kuigi õnnetuste korral sellist võimalust tavaliselt ei ole, õnnestus Saarte Häälel sokutada parvlaeva pardale fotograaf, kes seal toimuvat jäädvustas.
Enne merele minekut oli mul võimalus kuulata päästjate instrueerimise koosolekut. Õppuste juhid panid osalejatele südamele, et kõige olulisem on omavaheline infovahetamine ning see, et olemasolev info jõuaks kindlasti staapi. Nimelt kasutasid erinevad jõustruktuurid erinevaid sidekanaleid. Seega ei pruukinud merel toimuv jõuda näiteks kaldal ootavate meedikuteni.
Sündmuse välijuhti Meelis Juhandit kohustati saabuvat abiväge mõistlikult kasutama.
Et parvlaev oli jõudnud vahepeal juba “madalikule triivida”, asusime kaatri pardale ja sõitsime Kuivastu jahisadamast merele. Meri oli peegelsile ja päike paistis, mida kriisisituatsioonis tavaliselt harva ette tuleb.
Hädas oleva laeva juurde jõudes selgus, et vette on lastud päästeparv, millelt inimesi parajasti kummipaati tiriti. Parvel olijad olid süüdanud oranži tossuga märgutule, mis paistis tõesti kaugele. Kui madalikul oleva aluse ümber tiiru tegime, karjusid pardal olijad meile, et mida te sõidate seal, päästke meid ära. Üks proua lubas meid lehte panna, kui me teda kohe peale ei võta.
Tagasi kaldal, rääkis meie fotograaf Sander, et olukord laevas oli hull. Talle jäi kõrva, et pärast hädasignaali ei antud reisijatele mingisugust infot toimuva kohta. Ei sellest, mis juhtus, ega selgitusi võimaliku abi saabumise kohta. Ka meedikud tulid ju alles helikopteriga. Seni toimetasid laeval olnud oma parema äratundmise järgi. Mõni räuskas, siidripudel käes. Teised karjusid, et valus on. “Aremad kraapisid vaikides seina,” kirjeldas fotograaf olukorda pardal.
Esimesena saabus sündmuskohale Eesti piirivalve lennusalga kopter. Seejärel kopter Soomest. Lätist tulnud kopter pidi hoolimata suuremast kandevõimest tegema sündmuskoha ümber tiire, sest ohutusnõuete tõttu ei tohtinud ta laevale läheneda teise kopteriga samal ajal.
Samaaegselt õhu kaudu päästmisega korjasid piirivalvelaev 112 Valve ja teised väiksemad alused merest välja üle parda hüpanud reisijaid ehk seekord küll kumminukke.
Lõpuks sõitis parvlaev siiski Kuivastu sadamasse tagasi. Nimelt pääses ta mingi ime läbi ise madalikult lahti.
“Kannatanute” tõetruu mäng
Tuleb tunnistada, et kannatanud mängisid oma osa väga tõetruult. Ilmselt just selliste värisevate ja tekkidesse mähitutena reisijad pärast tunde merel loksumist maale jõuavadki.
Õppuste üks hindajatest Tanel Tüür luges õppuse siiski kordaläinuks, hoolimata sellest, et õhusilla tekitamine kopterite abil päriselt ei õnnestunud. “Kannatanute mahalaadimine võttis oodatust kauem aega,” tunnistas ta. Küll aga harjutati ühist tegutsemist ja sidepidamist.
Enamasti toimuvad ühised kopteriõppused Soome ja Venemaaga, Lätiga harvem. Kuid tuleb ette ka ühisaktsioone Rootsiga. Reaalset suurõnnetust, kus vajataks naaberriikide kopterite abi, seni veel juhtunud ei ole.
“Väiksemal määral oleme kannatanuid naabrite kopterite abiga ära toonud küll,” ütles Tüür. Kokku osales õppusel umbes 150 inimest.
Pärast õhulendu naiskodukaitse katla juures keha kinnitanud Maarja Keerd oli ikka veel suures vaimustuses oma julgusest. “Ma kardan tegelikult kõrgust, aga nüüd selgus, et ega ikka karda ka,” oli ta õnnelik.
Parvlaeval mandrile Alutagusele jahile sõitnud Toomas kurtis, et tal olid mõlemad jalaluud murtud, aga teda lasti oodata. Lõpuks tõsteti ta kopterile raamiga. Talle tundus kõik väga turvaline.
Kuni juttu puhusime, olid taevasse kogunenud sünged äikesepilved. Ega vihmgi lasknud ennast kaua oodata. Ma ei tea, mis päästetutest sai. Meie fotograafiga pagesime autosse ja sõitsime Kuressaare poole. Oleks vihm saabunud siis, kui merel olime, oleks tänane lehelugu ilmselt hoopis süngemates toonides tulnud.
Loading ...
Olen kopteriga oma elus varem paar korda sõita saanud aga vintsimiskogemus oli esmakordne. Selle jaoks, et teada kuidas vintsimisel käituda ja valmis olla vintsitud saada on tore omada eelnevat kogemust. See annab aimdust millised on su hirmud, kuidas sa käitud, mida su keha tunneb. Nüüd on mul see kogemus olemas ja mis iganes olukorras kui vajadus peaks tekkima on mul teadmine, kuidas käituda ja hirmud maas. See, et täna on kaenlaalused veidi valusad on vaid preemiaks selle eest, et päästetud sain.