Kõne Iffile: Kallis kauge kooliaeg

Täna räägime Iffiga, millisena ta mäletab oma esimest koolipäeva ja õpilaseaastaid.

Mina mäletan oma esimest koolipäeva väga hästi, sest meie kandist läks 1956. aasta 1. septembril kooli tohutu kari lapsi. Sattusin ühte klassi nii mõnegi tollase sõbraga. Lapsi oli nii palju, et meil Viktor Kingissepa nimelises keskkoolis alustas neli esimest klassi, igas neist oma kolmkümmend õpilast.

Minul olid esimesel koolipäeval jalas lühikesed püksid ja tuttidega põlvikud, seljas mingi pintsaku moodi asi ja peas vildist murumüts. Meid käsutati koolimaja saalis rivisse – tollal asus meie koolimaja seal, kus viimati tegutses Kuressaare põhikool – ja jaotati klassidesse. Minust sai 1.c klassi õpilane. Rinda kinnitati meile kimbuke rukkililli, sinise klaasist peaga nööpnõelaga. See on mul meeles, kuna emake hoidis seda kimpu kaua alles.

Meie klassijuhatajaks sai Erna Mägi, tugeva kondiga saare naine. Meie jaoks oli ta tükk vanainimest, kuigi ta oli ehk pisut üle kahekümne. Tema oli ikka väga jõulise joonega õpetaja, majas pidi valitsema kord.

Suhtlus lapsevanematega käis tollal ikka rohkem päeviku kaudu ja kui siis midagi tegemata oli või tundi segatud sai, pani ta punase tindiga sulepeaga sinna päevikusse oma hoogsa käekirjaga märkuse. Mul on mõned päevikud alles ka ja need on kohati ikka väga punased.

“Segab tundi”, “ei ole tähelepanelik”, “jookseb koridoris” ja nii edasi. Kuna mul oli väga halb käekiri – kirjatehnika oli mul alguses kolm –, olid päevikus märkused: “Teie pojal on erakordselt halb käekiri, paluks seda arendada.”
Algul oli kogu see koolivärk väga põnev. Mul oli lugemine selge juba nelja-aastaselt, esimesse klassi astudes oskasin saja piires arvutada, ehkki tollane programm nägi ette, et näärideks õpime kahekümne piires liitma-lahutama. Seetõttu olid mul enamuses viied, välja arvatud muidugi kirjatehnika. Oma vaimse triumfini jõudsin neljandas klassis, kus pälvisin kiituskirja. See oli minu võimete tipp. Pärast midagi sellist kordunud ei ole.

Mida aasta edasi, seda suurema kurbusega pärast kolmekuist puhkust paratamatult lähenevat 1. septembrit ootasime – jälle tuleb hakata koolis käima, see on nii tüütu ja õpetajad on nii pahad. Aga õnneks see tunne kaua ei kestnud – said ju taas kokku oma armsate klassikaaslastega.

Koolis oli häid ja halvemaid päevi – kui olid jätnud õppimata või lihtsalt ei osanud ja said päevikusse rasvase kahe. Neid järeletegemisi ja pärast tunde istumisi oli ka, aga suvetööle ma kordagi ei jäänud ja eksamitelt sain samuti läbi.

Meie ajal oli vähemalt suuremal osal õpetajaist vankumatu autoriteet. Vist 1961. aastal sai meie kooli direktoriks Boris Kivi. Kui Kivi Borja, nagu me teda hüüdsime, koolimaja uksest sisse astus, jooksid kõik, kes veel mööda koridore lontsisid, laiali ja peitu. Ta oli marssalitüüpi mees, kes pani majas korra maksma. Õpetajail – eriti neil, kes olid olnud õpetajad ka enne sõda – nagu keemiaõpetaja Alvine Viikovil ja meie lauluõpetajal Antonina Keskkülal, oli niisugune autoriteet, et kõik kummardasid ja koogutasid nende ees. Häbiväärne olnuks spikerdada või mitte õppida, jätta kodutööd tegemata – selliste pedagoogide puhul ei tulnud see kõne allagi.

Muidugi, ajad on muutunud – juba meie ajal olid – ja noorsugu järjekordselt hukka läinud, nagu ka 5000 aastat tagasi, aga arvan, et neid õpetajaid, kel on autoriteeti, leidub ka tänapäeval. Ja kes praegustest õpetajatest ei suuda end maksma panna, siis on see ikka nende viga ka.

Aga kooliaeg oli ilus aeg. Neid oli meie klassis küll, kellega koos käisin selle tee läbi esimesest viimase klassini. Need suhted ja sidemed on jäänud väga kalliks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 226 korda, sh täna 1)