Angerjamere ääres (1)

See oli haruldaselt ilus päev. Soe ja vaikne. Ainult üksikud pilvetupsud vaevalt virvendava mere kohal. Ja imelikul kombel paitas karm meri senitundmatu pehmusega. Tavaliselt on lõikuskuu lõpul Sõrve säärel ikka tunda märke lähenevast sügisest. Eriti Mõntus, kus külmad idatuuled tavaliselt üle kõrgemate rannaastangute käivad.

Me seisime kõrgendikul kahe noore pooppuu vahel, kus on pink vaatega merele ja lähedal kaua meres vettinud vana sõjalaeva ankur nõjatumas alusele, justkui monument olnud aegade mälestuseks. Me vaatasime merele. Läti kirjanik ja diplomaat Anna Žigure oma perega, vennad Tuulikud ja mina, siinkirjutaja.

316 tonni angerjat

Vaadati üle mere, imetledes kaugel taevarinnal selgelt sinetavat Kuramaa metsaviirgu. Mind vaevas aga mõte, et meie ees on angerjameri, mis näib nii tühjana. Ei ühtegi laeva ega paati. Polnud nähtaval ka bottengarnide vaiu. Nagu vanasti, kui Mõntu sadamas seisid sumplaevad, sügavamõrdadesse eksinud pikkade siuglevate kalade ootel.

Mu meelde kerkis see soe sügissuvi, kui 1939. aastal püüti Saaremaa randades 316 tonni angerjat. President Päts käis parajasti Saaremaal ja sõi Mõntus angerjauhhaad. Neli päeva hiljem kirjutati Moskvas alla Molotovi-Ribbentropi leping. Selle salajane lisa mõjusfääridest määras meie riigi saatuse ja ka elu Sõrve säärel.

Nüüd on kasvanud noored metsad vanade haavade peale. Puud sirguvad. Inimesed aga irduvad oma juurtest, sest neil on mälu, mis vajab uuendusi ja kisendab turvatunde järele.

Mõttes näen angerjamere liivast põhja, kus lebavad hukkunud laevade kondid. Eriti rohkesti tean neid olevat süvikutes ümber Ruhnu saare. Kalurid on nende taha püüniseid katkestanud.

Merearheoloog Vello Mässil on kavas neid vanade laevade säilmeid sonariga uurida. Väikese viivituse järel saab see kava ehk neil päevil teoks.

Tänavu täitus kolmkümmend viis aastat sellest suvest, kui neid uuringuid koos alustasime. Noorem mees on samm-sammult selles vallas jõudnud tuntuks saada. Ikka visa ja keskendunud tööga ning kogemustest õppides. Nagu silmapaistvad meremehed samuti talitades.

Isegi kuulsaks saanud puust purjekate meister alustas ehitusplatsil laevaplankude aurutuskasti katla all laastudega tuld hakatades ja kirvega paadiaeru tahudes. Meie isade tee merel käis jungast kapteniks. Ennast täis noorukite eneseteostamine peaks samuti toimuma põhimõttel: enne töö, siis palk.

Paljus = mitmekesisus

Hiljuti Vilsandi saart väisates puutusin kokku noorte meestega, kes jaksavad tulemuslikult tööd teha ja vabal hetkel merest ka angerja konksu võtta. Sain seda kala tänavu esimest korda suitsutatult maitsta.

Oli üsna suurepärane suutäis. Pani mälestusi ritta. Pitsi külma viina ja angerjast suupiste juures on ütlemata armas vanade sõpradega suhelda, sest saarlasi ühendab angerjameri oma andidega.

Häid mälestusi ja olnud hetki räsib aga meretagune, kontinentaalne mõttelaad, justkui eksinud torm, mis paiskab segamini tavasid ja traditsioone, murrab hingekasvanud samastamisi ja liidab ning lahutab elupaiku, mis väärivad elamist. Võimu kontsentreerimine väheste valitute kätte tähendab ajude hulga vähendamist ja vaesumist.

Kalavarude vähenemine on rannakülad suretanud. Angerjameres peaks aga olema ruumi kõikidele kalaliikidele. Ka pisike kilu on kena kala, kui talle leivakõrvaseks oma hääl anda. Paljus ei tähenda tapvat massi, vaid mitmekesisust. Seda erilist, mida vahel palja silmaga ei märkagi.

Bruno Pao
mereajaloolane 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 422 korda, sh täna 1)