Ausa mehe tüliõun (2)

Et mul pole autot, lähen enamasti tööle jala. Kõige lühem teekond viib läbi Balti jaama, pöörates sealt Kalamaja tänavate vahele. Nagu ilmselt igas maailma nurgas või vähemalt neis paikades, kuhu mina olen sattunud, liigub vaksalites igasuguseid inimesi. Ning öeldes “igasuguseid”, pean silmas äärmusest äärmusesse: on hinnalisi kasukaid ja täistehtud pükse, võitjaid ja kaotajaid. Nii ka Balti jaamas.

Sealsamas sattusin möödudes pealt kuulma üht tüli. Omavahel sõnelesid kolm ärajoonud meest ja naine, kes neile millegi poolest võlgu ei jäänud. Vaidlusteema oli… ausus.

“Sa kutsud mind valetajaks?!” räuskas üks meestest solvunult. “Millal ma olen valetanud, ah? Ütle, millal ma olen valetanud?”

“Sa oled vara-a-as!” huilgas naine.

“Mis varas mina olen?” põrutas mees. “Millal ma olen petnud, ah? Olen loll, ütlen kõik kohe välja, see on minu viga! Ära tule ütlema, et ma valetan! Ma olen alati olnud aus!”

Kõndisin muudkui edasi, hääled jäid mu selja taha ja vaibusid kaugenedes. Mõtlesin sellele tülile, mille põhjust ma ei teadnud. Need olid inimesed, kelle puhul on raske uskuda, et nad elavad rahulikku elu. Pigem kujutlesin – võib-olla ebaõiglaselt? – ohtraid odava kange õlle pudeleid, jõuetuid kaklusi, rahutut und bussipeatuste pinkidel… Ilmselt sellepärast jäi mu peas korduma lause: “Ma olen alati olnud aus!” See oli öeldud nii suure kirega, et mees võis selle nimel rusikad käiku lasta. Justkui õlekõrs, mille abil ta hoidis tasakaalu, ise noateral seistes.

Hiljem küsisin ühe sõbra käest: “Milline on sinu parim omadus?” Ta vaatas mind üllatunult. “Ma ei tea… Pole sellele eriti mõelnud. Võib-olla see, et oskan teha palju erinevaid asju, saan peaaegu kõigega hakkama? Aga samas… Ma pole vist milleski tõeliselt hea, pigem keskpärane. Miks sa üldse küsid sellist asja?”

Küsisin, sest mõte oli pealtkuuldud tüli juurest edasi veerenud. Ükskõik mis seda riidu ei põhjustanud – hulk paksu verd tekkis sellepärast, et üks oli teist solvanud. Oli seadnud kahtluse alla tolle mehe au, tema väärikuse. Enda arvates oli ta aus ja see oli tema hea, võib-olla parim omadus.

Sõbra vastus oli just selline, nagu arvasin. Ka mina ei mõtle kuigi sageli, milles ma hea olen või mida hästi oskan. “Aga eestlased vist eriti ei kiidagi ennast,” arvas sõber. “Me muudkui tegutseme, selliseks asjaks ei jää aega.”Jah, aga mulle tundub, et ka üksteist kiidame liiga vähe. Kust see hea sõna peaks siis tulema? Kelle käest? Nii võib sageli juhtuda, et see jääbki tulemata. Alles siis, kui vaja end kaitsta, võtame varnast oma tublid teod ja omadused, et need letti lüüa.

Ütlesin sõbrale, et ta on muuseas ka hea meistrimees ja kuulaja. Ütlesin mõttes ka endale üht-teist kiituseks. Et mis see andis? Kaks muigvel suud ja parema enesetunde. Endas inventuuri tehes ka selguse, et mõndagi omadust tuleks arendada, enne kui sellega võiks rahul olla. Kuid seegi on oluline teadmine ja miski, mida argisaginas ei tarvitse tähele panna.

Vaata, kui kaugele võib mõte minna ühe võõra tüli juurest…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 537 korda, sh täna 1)