Kas Eesti Vabariigis on kõik kuritegudes kannatanud ohvrid ? (2)

Kõikide igipõliste moraalireeglite kohaselt peaks ohver olema iga inimene, kellele on tehtud kurja.

Kui inimene on pättide poolt läbi pekstud või tema korter tühjaks varastatud või tema vara puruks pekstud või on ta muul viisil kuriteo läbi kannatanud, siis on ta ju ohver, eriti juhul, kui kohus on kurjategija nendes tegudes süüdi mõistnud. Selles ei tohiks kahtlust olla.

Nii arvasin ka mina, kuigi olen jurist. Pealegi teadsin, et meil kehtib ohvriabi seadus ja järelikult on sellega kõik korras. Selgus siiski, et mu selline arusaam on ülimalt naiivne, olen lihtsalt loll. Ma ei olnud ka selle seadusega lähemalt tutvunud, kuna tööalaselt oli seni vajadus selleks puudunud.

Kurjategijale on kaitsja tagatud

Juhtus aga järgmine lugu. Minu poole pöördus üks ülikooliaegne tuttav, kelle kodu oli segi pekstud ja tühjaks varastatud. Et ta on raske puudega, kaotanud kõik oma lähedased ja ta pension on 320 eurot, oli ta väga raskes olukorras.

Kõigepealt vajas ta õigusabi, sest advokaadi palkamiseks oleks tema pensionist jätkunud ainult mõneks tunniks.

Appi tuli riigi õigusabi süsteem, kuid selle abi saamiseks pidi ta hulga bürokraatlike paberitega tõendama, et on väga vaene. Nii määratigi riigi poolt lõpuks tema kui kannatanu – minu arvates siis veel ohvri – esindajaks advokaat, kelleks sain mina, sest andsin selleks nõusoleku.

Olgu siinkohal märgitud, et kurjategijale, olgu ta või miljonär, on riigi poolt alati kaitsja (advokaat) kohtus garanteeritud, isegi siis, kui ta seda ei soovi. Politsei tabas kurjategijad – nendeks osutusid alaealised kaagid, kes ei õpi ega tööta ja kes praegu ootavad kohut ja on selle toimumise ajaks täisealised. Nii et nende tegude eest meie seaduste kohaselt vanemad enam varalist vastutust ei kanna.

Pätid loomulikult ei kavatsegi midagi maksta ja neilt ei ole ka midagi võtta. Isegi, kui pätid vangi pannakse, ei paranda see kannatanu (ohvri) olukorda.

Vanglas (loe: “kinnises eurosanatooriumis”) nad ei tööta (tööpuudus), vaid veedavad seal neile mõistetud aja maksumaksja kulul. Sellised situatsioonid ei ole elus ega kohtupraktikas erandid, vaid täiesti igapäevased.
Nüüd otsisin mina üles ohvriabi seaduse, et äkki leian sealt mingi sätte, kuidas saab inimest aidata.

Minu üllatus oli aga suur, sest seadusest selgus, et minu esindatav ei olegi üldse ohver, kuigi seaduse 3. peatüki pealkiri on “Kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmine”.

Riigi abile kannatanuil loota ei maksa

Seaduse järgi (§ 8 lg 1) on kuriteoohvrid ainult surnud, see tähendab need, kes on tapetud; siis veel isikud, kellele on tekitatud raske tervisekahjustus või vähemalt kuus kuud kestev tervisehäire.

Ülejäänud kannatanud ei ole ohvrid ja võivad riigi abist suu puhtaks pühkida, kuigi riigi ülesandeks on kodanike turvalisuse ja vara kaitse tagamine.

Nii et ärge lootke riigi abile, kui pätid teid tänaval keskmiselt läbi klobivad, sealjuures mõne väiksema luu puruks löövad, või teie korteri paljaks varastavad või auto puruks peksavad.

Ülalmärgitud kolme raske juhuse puhul tasub muidugi pöörduda ohvriabiteenistuste poole, mis on olemas igas maakonnas ja asub sotsiaalameti juures. Teile heastatakse tekitatud kahjust 80%, seadus rohkemat ei luba, samuti tasutakse surnu (tapetu) matusekulud.

Ohvriabiteenistustes töötavad lahked ja vastutulelikud ametnikud, kes sageli otsivad võimalusi kannatanute abistamiseks, kuid seaduse vastu nad ei saa. Olukorra parandamiseks on vaja riigi poliitilist otsust.
Võidakse arvata, et riik ei ole põhjatult rikas, kust siis tulevad summad inimeste aitamiseks. See probleem on lahendatud järgmiselt.

Kohus mõistab igalt süüdimõistetud isikult välja sundraha, ka neilt, kes ei ole mingit varalist kahju tekitanud. Selle suurus on 1,5 miinimumpalka (raskete kuritegude puhul 2 miinimumpalka).
Nii mõistavad kohtud iga päev välja tuhandeid eurosid ja need summad peaksid minema ohvriabifondi.

Kuidas nende sissenõudmine toimub, kas selleks on kõik tehtud ja kuhu sissenõutud summad edasi lähevad, seda peaks kontrollima riigikontroll, see tegevus peaks olema läbipaistev.

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et ka ohvrid ei ole Eesti Vabariigis võrdsed.

Sulev Raudsepp
vandeadvokaat

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 179 korda, sh täna 1)