Ajakaja: Kala- ja õllehäda (3)

See on teadlaste poolt ammu selgeks uuritud, et söök ja jook on erinevates kultuurides üks domineerivam identiteedi osa. Isegi jõulisem identiteedi väljendus kui rahvariided või muu rahvuslik käsitöö, tantsud, kombed jmt.

Nii ka meie Eesti saartel. Võib-olla me selle peale sageli ei mõtlegi, kuid rääkides külalistega saarerahva elust-olust ja külaliste ootustest, tuleb see ilmselgelt esile. Ja annab meie kohta nii mõndagi teada, pakub kõneainet ja tekitab ootusi.

Mõned nädalad tagasi käisin Leedumaal seiklemas ja otsisin paaniliselt kohta, kus saaks tsepeliine süüa. Söömata need jäid, sest avalikud söögikohad pakkusid vaid pitsat ja muud euroopalist kõhutäidet. Toidupoes kulinaarialetis ka polnud. Ja nii see unistus mu soovidega koos sinna Leedumaale jäi. Et teine kord siis ehk? Aga kurb oli Leedust lahkuda oma maitsemeelt kohaliku rahvussöögiga hellitamata.

Tegelikult mõlgutab iga saarele külla, huvi- või puhkusereisile tulija mõtteid kalast ja saare koduöllest. Saarlastele endale on see juba tavaline teema ja süsteemid, mis õigete kalameesteni ja õllemeistriteni juhatavad, rahvale teada. Hädas on aga külalised. Tõenäoliselt nad Kuressaares ega saarel mujalgi (välja arvatud ehk Lümanda söögimaja) söögipaiku, kus koduõlut ja saare kalaroogi pakutaks, ikka ei leia küll. Mis muidugi ei tähenda, et neis teistes muusugust toitu pakkuvates paikades maitsvad söögid poleks.

Aga küsimus on ikkagi selles Saaremaale omases – kalas ja koduölutis. Neist kahest on omamoodi defitsiit saanud ja õnnelikud on need külalised, kes kohalike salasüsteemidele kala ja koduöluti hankimiseks jaole saavad.
Muidugi lausuvad skeptikud nüüd kohe vastu, et euronõuded ja väiketootjate tapmiskampaania jne, jne. Samas, Belgias näiteks, Euroliidu keskuses, on vägagi levinud väikeõlletootjad, väikejuustutootjad – kohalikud rahvusliku söögikultuuri elushoidjad. Ja kodused kohaliku söögiga hiilgavad restoranid.

Äkki see polegi nii ilmavõimatu – meie saaremaist söömiskultuuri aus ja elus hoida, osta siinset kaupa ja tunnustada sellega kohalikku tootjat, kalasuitsutajat või õllemeistrit? Ning võttagi eesmärgiks, et eelkõige avame oma kodusaarel uusi kohaliku söögi ja joogiga kõhupaitamise kohti. Muud söögid võivad ju ka olla, aga meie oma kala ja ölut peavad olema. Sest leivakõrvane peab ikka olema, ja kodumaine. Ega’s me nii vaesed ka pole.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 370 korda, sh täna 1)