HOOLDAB OMA “LAPSUKEST”: Aime Haamer Sõmeralt hoiab rõõmuga korras külaplatsi, mis enda oma poolt ellu kutsutud seltsiga Sõmera sülle rajatud. Heinaniitmisel aitab vikat. Foto: Irina Mägi
Kärla vallas, otse Sõmera küla kaitsvas süles elab üks Saare maakonna kahest Aime Haamerist – Ohaka talu Aime. Elab ja toimetab, naeruhelk silmis.
Nimekaimude lugude sarja sattumise üle pole tal suurt midagi, ehkki ütleb, et eputamise ajad peaksid juba möödas olema. Oma nimekaimu – teist Haamri Aimet – tunneb ta küll ja naerab veel peale, et nimekaim on ta tegelikult suisa teist korda elus.
Ka neiupõlves oli Sõmera Aimel nimekaim. Siis kandis ta perenime Ohak ning vähemalt üks samanimeline neiu, tõsi küll, mõni aasta vanem, elas ta kodukandis veel.
Teise Haamri Aimega on lood aga nõnda, et tema on Sõmera Aimele isegi “suhteliselt sugulane”, nagu ta ise ütleb. “Meie mehed on vennad,” on Aimel lihtne selgitus kui varnast võtta.
Sassi on kahte Aimet aetud küll ja veel. Peamiselt just telefoni teel. “Tema on loomaarst ja arstiteemalist juttu olen ma pidanud pikalt kuulama. Kui ma enam millestki aru pole saanud, olen taibanud, et ju on ikka tahetud teist Aimet,” itsitab ta.
Teisele Aimele on aga sattunud Sõmera Aime posti. “Mingid paberid on sinna saadetud, millest tema jälle aru ei saanud ja mis minu omad pidid olema.”
Ohaka talus, kus Sõmera Aime elab, on ta elanud terve oma elu ja ilmavalgustki on ta esmakordselt näinud just täpselt seal. “Korra vilksamisi olen ära käinud ja nüüd elan ikka siin,” kinnitab ta, ise parasjagu värsket suvikõrvitsapirukat lauale tõstes ja selle kõrvale kärmelt poetades, et ega talle tegelikult küpsetada meeldi.
Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest
Loading ...
toredad inimesed mõlemad