Lugesin Joosep Tiksi arvamuslugu “Kas tõesti inimesed keskajast?” (SH, 7.08.2013), mis keskendub peamiselt linnade sotsiaalsetele probleemidele. Milline on aga olukord maal?
Olen oma karjääri jooksul juhtinud kahte Saare maakonna omavalitsust ja kunagi kolleegidega arutades saanud teadmise, et olukord sotsiaalvaldkonnas on omavalitsuste lõikes suhteliselt sarnane. Seega ei käi allpool kirjapandu otseselt ühe või teise omavalitsuse kohta, probleem on laiem isegi maakonnapiiridest.
Maal anonüümseid eluheidikuid pole
Erinevalt suurlinnadest ei ole maal elu hammasrataste vahele jäänud inimesed anonüümsed asotsiaalse eluviisiga kodutud, kellest minnakse mööda kui tundmatutest tüütustest. Iga selline persoon on teada ja nendega tegeletakse ka siis, kui tundub, et seadusega ollakse üsna piiri peal. Kodu kaotanud inimest talveks puu alla ei jäeta, riigi poolt eraldatavaid või vallavolikogu määrustega ettenähtud sotsiaaltoetusi arvestatakse inimese avalduse alusel.
Erandjuhtudel võib omavalitsusse pöörduda ka mõni teine isik, kes on hädas olija olukorrast teadlik. Igas vallas on kõige sagedamini kooskäiv volikogu komisjon just nimelt sotsiaalkomisjon, kelle pädevuses taoliste juhtumite menetlemine ongi.
Ametnik ei saa abi anda sundkorras
Eesti vabariigis kehtivad seadused ei luba mitte kellegi ellu sunniviisiliselt sekkuda, välja arvatud juhtumid, mil tegemist on laste huvide kaitsmise või kellegi suhtes toime pandava vägivallaga. Ja ka sel juhul võib seda teha vaid politseid kaasates.
Ametnikul ei ole mingit õigust siseneda kellegi eluruumi ilma selle valdaja loata. Olgu inimene siis haige, pohmellis või näljas-külmas. Kui keeldutakse ust avamast, peab ametnik taanduma.
Pigem võiks mõtiskleda selle üle, mis põhjusel inimene sellisesse olukorda langeb. Kas puruneb perekond alkoholiprobleemi tõttu või tekib see probleem pere lahkuminemise pärast? Kui palju lõhub perekondi välismaal tööl käimine ja kas peamine põhjus peitub kaugel tööl käijas või kohapeale igatsema jäänud kaasas?
Kui palju on neid peresid, kus pereisa tuleb välismaalt suure rahapatakaga koju puhkama, ent sõprade seltsis laialt aega viites jätab pere kommunaalarved tasumata ja kui rahakott tühjaks saanud, tõmbab taas lombi taha?
Terve hunnik vastuseta küsimusi
Kuidas aidata inimest, kes on pudeli eest oma ID-kaardi korraks tundmatu sulleri kätte andnud ja saanud enda teadmata kaela tuhandeprotsendise intressiga SMS-laenu tagasimaksed? Või inimest, kes vaatamata sissetulekute puudumisele jääb pidevalt purjuspäi jalgrattaga sõitmise pärast politseile vahele ja keda ootab kohtutäituri nimekirjas hunnik tasumata trahve?
Kuidas sundida koju minema inimest, kellele vald on andnud peavarju, kuid kes eelistab isegi miinuskraadide korral veeta öid bussipeatuses, lagunenud autovrakis või pargipingil magades, sest need on valla pakutava eluasemega võrreldes poele lähemal? Või mismoodi aidata valla kulul kodutute varjupaika majutatud inimest, kes pideva purjutamise ja teiste kodurahu rikkumise pärast sealtki välja visatakse?
Kes saab abistada inimest, kellel on hädasti vaja arstiabi, ent kel puudub tervisekindlustus? Isegi kui vallavanem lubab sotsiaalrahast arstiarve tasuda, kaob see isik üldjuhul vallamaja ja arstipunkti vahelisel alal ära. Kuidas “määrida” invaliidistunud inimesele kaela pensioni, kui ta keeldub ükskõik mis põhjusel eriarsti vastuvõtule minemast?
Mida teha mehega, kes kaotab identiteedivaraste rõõmuks ühe isikut tõendava dokumendi teise järel ära nii, et tema probleemidega pole riigiasutuses võimalik üldse tegeleda? Kes saab takistada toiduabi saanud inimesel sentide eest oma jahu, makarone või toiduõli müümast, et õlleraha kokku saada?
Kellel on võim tuua inimene vägisi valda heakorratöödele, et ta saaks natukenegi ennast teistele vajalikuna tunda ja lisaks töötegemisele ka tasuta lõunasöögi? Seda küsimuste jada võiks jätkata, ent vastuseid ei paista mitte kusagilt.
Loomulikult ei ole üldpilt maal nii ähvardav, kui mu artikli eelmisest lõigust välja lugeda võib. Kodukohas tuntakse üksteist ja mingi tugi on ikka käepärast. Kellegi elimineerimisest küll juttu olla ei saa. Pigem on tegemist üksikjuhtumitega, mil abivajaja ise keeldub omavalitsusega suhtlemast.
Ilmselgelt oleks vaja seaduse tuge
Keeldumise peamine põhjus on see, et vallast kiputakse justkui õpetama, kuidas elama peab. Iga inimest saab aga aidata vaid siis, kui ta soovib seda abi vastu võtta.
Ka ei ole sellises olukorras inimesi üheski omavalitsuses nii rohkesti, et see mingeid suuremaid probleeme tekitaks. Ent ka üksikjuhtumiga tuleb tegeleda, ehkki selliseid eluviise viimseni välja juurida ei ole võimalik.
Ilmselgelt oleks vaja seaduse abi, et neid inimesi aidata. Kõne alla tuleks ka sundkorras kinnipidamine ja ravile saatmine, kui muud võimalust enam ei ole. Et oleks rajatud asutused, kus kehva olukorda sattunud inimesed elule tagasi aidataks.
Erilist tähelepanu tuleb pöörata töötute noorte juhendamisele, et neist keegi enne tööturule jõudmist allakäigutrepile ei satuks. Siin on juba üsna suur töö teha perekonnal, kaasates vajadusel tööhõiveametit ja omavalitsust.
Olen Joosep Tiksiga igati nõus, et mitte keegi meist pole tänapäeval saatuse selliste keerdkäikude eest kaitstud. Nõus ka sellega, et meie rahvaarv on liiga väike, et lasta inimeludel lihtsalt allamäge veereda.
Samas jääb ikkagi kõrva taha tiksuma tõdemus: aidata saab tõesti vaid neid, kes seda ise tahavad.
Toivo Vaik
Kärla vallavolikogu liige
Loading ...
Lisa kommentaar