Talupojatarkust regionaalpoliitikasse (6)

Millegipärast ei ühti maarahva ja riigijuhtide seisukohad selles, miks maapiirkonnad inimestest tühjaks jooksevad. Maarahvas kipub süüdistama riiki maaelu väljasuretamises, kuid riigijuhtide seisukoht on, et elanike maalt linnadesse kolimine on üleilmne protsess, mida me ei saa kuidagi mõjutada. Millest siis selline erinevus arusaamades?

Riigijuhid toetuvad oma väidetes lihtsustatud linnastumise mudelile, kus koos tööstuse koondumisega linnadesse ja põllumajandustehnoloogiate arenguga on töökohad liikunud maalt linnadesse.

Teiseks tuuakse välja viimaste aastate rahvastikustatistika, mis näitab elanike liikumist maalt linnadesse või välismaale paremat elu otsima.

Maarahva vähenemise tõttu ei peeta mõistlikuks hoida väikeasulates avalikke teenuseid ja neid pakkuvaid asutusi. Riigivõim leiab, et kui õpilasi jääb vähemaks, tuleb kool sulgeda, ja kuna sõitjaid jääb vähemaks, tuleb ühistranspordivõrku koomale tõmmata ning päästekomandot ei ole mõtet kohapeal hoida, kuna alal, mida komando suudab efektiivselt katta, elab liiga vähe inimesi.

Selles lihtsustatud loogikas on aga viga, mis talupojatarkusega kokku ei lähe.

Kui viljapõllul on saak aasta-aastalt kesisemaks jäänud, kas ma siis külvan järgmisel aastal kokkuhoiu mõttes poole vähem seemet mulda, kuna saagikus niikuinii väheneb? Kindlasti mitte! Ma uurin, miks saagikus on vähenenud. Võtan mullaproovid ja leian saagikuse vähenemise põhjuse. Kui põhjus on leitud, siis likvideerin selle.

Kuidas on meil nii läinud, et riigivõim ei taha küsida, miks maal rahvastik väheneb? Miks noored ei jää maale elama? Põhjuste väljaselgitamise asemel tegeletakse vaid tagajärgedega.
Elanikkonna paiknemise statistilised andmed näitavad, et maapiirkondade elanikkond väheneb.

Kas kõik, mis me suudame sellest järeldada, on see, et kuna avalike teenuste tarbijate hulk maal on vähenenud, tuleb avaliku teenuse pakkumist maal piirata?

Statistilised andmed kirjeldavad meile olukorra muutumist ajas. Need näitavad meile tagajärge, mitte põhjust. Kui me soovime, et väljaspool suuremaid asulaid võiks elanikkond säilida, siis peame leidma põhjuse, miks maapiirkonna elanikkond väheneb, mitte kiirendama seda protsessi koolide, postkontorite, päästekomandode jne sulgemise ja ühistranspordi kättesaadavuse vähendamisega.

Unustame korraks üleilmsed protsessid ja vaatame meie riigi ja omavalitsuste tasandil tehtud otsuste mõju rahvastikuprotsessidele. Keskendume maapiirkonna elanike vähenemise põhjuste väljaselgitamisele ja nende põhjuste likvideerimisele. Kui töökohad on liikunud maalt linna, siis küsime, miks see on nii läinud.

Kas me saame töökohti maale juurde luua või leiame võimaluse, kuidas kaugemal tööl käimine inimestele kättesaadavamaks muuta jne. Praegu katsutakse kohandada avaliku teenuse pakkumist maapiirkonna elanike väheneva arvuga, selle asemel et püüda olukorda parandada.

Rahvastikuprotsessid ei muutu üleöö. Praegu tehtud otsuste mõjusid hakkame me nägema alles 5–10 aasta pärast. Mida kauem me viivitame, seda sügavamast august tuleb meil välja ronima hakata.

Taavi Kurisoo
Hobustkopli talu peremees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 455 korda, sh täna 1)