Suisa roppus ju (7)

Kuressaare linnapea ja linnavolikogu esimehe arvamus, et kogu Kuressaare Hoolekanne SA juhtum on valimiste tõttu võtnud juba ülemäära suured mõõtmed, on üsna tõene. Paraku ei loe kuskilt välja, et just nende kodupartei on olnud üks pooltest, kes on tulle vaid hagu lisanud.

Olgu tõde kuskohas tahab, kuid lugedes eilsest lehest Lea Kuldsepa tagasivaadet asjade käigu ühele nüansile, kortsutasid ilmselt paljud kulmu. Asja nii räigelt jõuga paika panemisest jääb tõesti mulje, et Reformierakonnal olid kõik vahendid neile sobiva juhi ametisse sokutamiseks otsas. Seetõttu võeti lihtsalt kätte ja leiti inimene, kes neid aidata saaks.

Kui Keskerakonna fraktsioon volikogus lagunes, ei olnud ilmselt kasulik nõukogu kohta Keskerakonnale enam anda. Küllap eeldati, et nõukokku jäänud, kuid KE-st välja astunud inimene on pigem sõber kui vaenlane.

Nüüd, kui selline olukord enam kasulikuks ei osutunud, polnud mingit probleemi see koht Keskerakonnale tagasi anda. Endine vaenlane oli nüüd osutumas sõbraks. Ja osutuski. Ma ütleks, et selline teguviis on suisa ropp ja häbiväärne. See, et Kuressaare linna võimupartei ei suuda ühtegi oma kaotust, allajäämist või tegematajätmist tunnistada, hakkab juba huumoriks muutuma. Võllahuumoriks.

Valimised on ukse ees. Keegi peab ometi kogu sellest jamast võitma? Ajalugu on kahjuks näidanud, et vähemalt Kuressaares linnavõimu korraldatud jamad valijale korda ei lähe. Seega ei pruugigi midagi muutuda.

Samas on mul ikkagi kõhutunne, mis ütleb, et seesama juhtum mõjutab vähemalt Kuressaares valimiste tulemust keskmisest suuremal määral.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 996 korda, sh täna 1)