Üks meie seast: Õnnelik pirukamüüja (3)

Õigupoolest on see ju täiesti tavaline lugu. Mul oli kõht tühi ja peatusin pirukaputka ees, et endale midagi kaasa osta. Ebatavaliseks muutus see seik tänu prouale, kes neid küpsetisi müütas. Ta vaatas mind sooja emaliku pilguga, käed puhta põlle peal risti. Ning kui suutsin lõpuks otsustada, et palun ühe tuunikala-oa- ja teiseks kirsipiruka, lõi ta nägu särama! “Kirsipirukas? Väga hea, väga hea!” pomises ta saiakest kotti libistades.

“Tuunikala? Väga hea!” ning ka teine saiake poetati kotti. Kui otsustada tema naeratuse suuruse ja lahke oleku järgi, olin just teinud õigesti päeva tähtsaima otsuse! Olin sellest rõõmust nii üllatunud, et polnud võimalik mitte vastu naeratada.

“Palun väga,” ulatas proua mu pirukad üle leti. “Kõike head teile!” Tänasin ja mõtlesin minema kõndides, et tunnen nagu… nagu ta olekski seda tõsiselt mõelnud. Et tema, võõras inimene, soovibki mulle kõike head. “Ta on leidnud endale täpselt õige ameti,” otsustasin hambaid esimesse pirukasse lüües. Mm, imemaitsev!

See lugu omakorda tuletas meelde juuksurit, kelle juurde mõni aeg tagasi sattusin. Palusin, et ta lõikaks maha mu lõhenenud juukseotsad – kiirelt tehes võtnuks see aega umbes 15 minutit. Kuid see noor juuksur pühendus oma tööle täielikult. Pehmete puudutustega käis ta salkhaaval üle kogu mu pea.

Lõikas nii süvenenult ja kaalutletult, justkui juuksed ei kasvakski tagasi – nagu ta võiks rängalt eksida. Mul oli aega küll, nii et muudkui istusin ja istusin, jõin teed ja sirvisin vanu ajakirju. Kuni kuulsin, et juuksur räägib midagi: hästi tasakesi, justkui omaette. Teritasin kõrvu ja taipasin, et ta kõneleb mu juustega. “Küll te olete ilusad,” sosistas juuksur. “Nii ilusad olete…”

Mul kippus üllatusest naer peale. Mitte kunagi varem polnud ma sattunud juuksuri juurde, kes suhtuks juustesse nii kirglikult! Kui ta viimaks töö lõpetas ja peegli ulatas, et saaksin oma pead kuklapoolelt vaadata, valgustas ta nägu särav naeratus. “Kui ilus!” kordas ta veel kord, nüüd juba minu jaoks. “Tõesti hea töö, suur-suur tänu,” kiitsin. Ja mõtlesin ka siis, et see inimene on leidnud endale täpselt õige ameti.

Kui arvutada, millise osa oma nädalast peame pühendama raha teenimisele, tahaks väga, et see aeg ei mööduks ristis hammaste ja lõputu tüdimustundega. Ennast ei tohiks nii raisata, peab olema väljapääs… Ikka ja jälle kirjutan inimestest, kes teevad ametialaseid kannapöördeid. Jutustan neist, kes on leidnud oma kire ja kutsumuse. Neid lugusid kuulates ja edasi rääkides tunnen uut jõudu endasse voogamas.

Kohtumine selle pirukamüüja ja juuksuriga tegi mu päeva paremaks, sest sain osa nende töörõõmust. Samas andis see põhjust endalt küsida: kas mina teen oma tööd sama hea meelega? Olen ma oma valikute üle õnnelik? Suudan ma olla kasulik, teistele midagi pakkuda? Jõudes sisimas vastuseni, läksin rahulikult toimetusse. Hea on vahel saada ootamatuid meeldetuletusi, et töö pole vaid miski, mida t u l e b teha, vaid see võib pakkuda sulle rõõmu ja rahuldust.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 009 korda, sh täna 1)