Üks omavalitsus ei ole võluvits (23)

Viimasel ajal on meedias üsna palju kõneainet pakkunud idee luua maakonda üks omavalitsus. Palju on räägitud sellest, kui ilusaks elu meie kodusaartel siis muutub ja kuidas õnn meie õuele ratsutab. Väljaränne peatub, majandus puhkeb ühtselt õitsele kõigis piirkondades, paljud riigiametid ja ülikoolidki kolivad Saaremaale, väikekoolidele tagatakse ellujäämine jms.

Sõnapaarist “üks omavalitsus” on saanud moodne ja ajaga kaasas käiv väljend ning pole imestada, kui selles küsimuses teisel arvamusel olijaid peetakse piduriteks, kes ei taha muutustega kaasas käia.
Päris kindlasti pole minagi ümberkorralduste vastu, vaid tahan lihtsate näidetega välja tuua, et asjal on ka teine pool. Ei tule see õnn meie õuele nii lihtsalt ning paljudes küsimustes ei mängi ühe omavalitsuse moodustamine nii suurt rolli, kui sageli kirjutatakse.

Miks mitte kolm või neli valda?

Kahjuks tuleb tõdeda, et haldusreformi võimalikest erinevatest variantidest ei räägita juba ammu. Keegi on kuskil otsustanud, et tuleb kas üks omavalitsus või jääb kõik samamoodi, unustades, et omavalitsuste liitumise üle saavad otsustada ainult ja ainult kohalikud volikogud. Otsused peavad sündima aruteludes eelkõige kohalike elanikega, keda tuleb kaasata juba algfaasis.

Meil on protsess kuidagi teistpidi töösse läinud. Mingil hetkel lükati teatud seltskondades käima arutelud, moodustati töögrupp, hakati korraldama seminare ning kõikide siduv teema oli üks omavalitsus. Hakati tootma igasuguseid dokumente, arvestati välja võimalikke eelarveid ja juhtimisaparatuuri koosseise, kohe jõutakse volikogude otsuste eelnõudeni jne.

Kogu teemapüstitus on taandunud vaid ühele lahendusele – moodustada üks omavalitsus. Aga miks mitte kaks, kolm või neli? Miks ei võiks arutada ka selle üle, et maakonna ühe kandi vallad ühinevad? See, et Ida-Saaremaa valdadel ei õnnestunud esimesel katsel kokkuleppele jõuda, ei tähenda, et see ei õnnestu teisel või kolmandal katsel või et mõni teine piirkond ei võiks laua taha kokku tulla (näiteks Lääne-Saaremaa vallad). Pigem tekitab selline mitteotsustajate sügav detailidesse laskumine ja otsustajate eest variantide valmis mõtlemine teatud vastuhoiaku.

Üks pluss üks ei ole iga kord kaks

Lihtne aritmeetiline valdade eelarvete liitmine ja saadud summa arvestamine ühe omavalitsuse rahakotina ei anna tõepärast pilti. Toon ühe näite kas või riigieelarvelisest tasandusfondist, millega toetatakse omavalitsuste tegemisi. Kui sel aastal said maakonna vallad sealt kokku toetust ligi 1,4 miljonit eurot, siis pärast liitumist samapalju raha kindlasti enam ei saada. Toetuse arvutamise valem on keeruline, arvestab kohaliku omavalitsuse eripära ja seda põhimõttel, et mida paremal järjel omavalitsus on, seda vähem toetust antakse. Nii pole ka omavalitsuste võimekuse tabelis kõrgel kohal asuv Kuressaare linn sealt aastaid toetust saanud.

Samuti on hulk muid toetusi, fonde ja riiklikke rahastamismudeleid, kus toetuste andmise kriteeriumid on reguleeritud omavalitsusüksusest lähtuvalt (paljude projektikonkursside puhul saab näiteks üks omavalitsus esitada vooru vaid ühe taotluse).

16 asemele tekkiva ühe omavalitsuse puhul muutub eelarve tulude arvestuslik pool üsnagi oluliselt ning kindlustunnet, et maakonda laekuv kogutulu suureneb, ei saa hetkel miski luua. Ajaks, kui otsustame kõik ühte heita, peab ennekõike olema muudetud ka seadusandlust päris paljudes valdkondades.

Väljaränne ja ettevõtlus käsikäes

Paar aastat tagasi koostatud analüüsis “Rahvastiku võimalikud arengutrendid 2012–2030”, on jõutud rändestsenaariumi osas üsna üheselt järeldustele, et rahvastiku ränne on kuni aastani 2030 positiivne vaid Harju- ja Tartumaal, Saaremaal väheneb elanike arv selle aja jooksul ligi 15%.

Rahvastiku vähenemine väljarände arvelt on kahjuks protsess, mida me peatada ei suuda. Inimesed liiguvad sinna, kus on töökoht ja kõrgem töötasu, noored lähevad mandrile õppima. Me saame väljarände hoogu kindlasti pidurdada, aga seisma me seda kahjuks ei pane, ka mitte ühe omavalitsusega. Peame paljuski olema orienteeritud hakkama saamisele vähenevate ressurssidega. Valus, aga tõsi.

Töökohti, mis on väljarändest kõneldes oluline faktor, omavalitsus suures pildis ei loo. Kohalik omavalitsus saab luua eeldused ja tagada võimalused ettevõtluse arendamiseks. Ettevõtlus ei vaata omavalitsuse piire, vaid tuleb sinna, kus on hea taristu, võimalusi arenguks, turgu või hea pääs sinna ning kus on kvalifitseeritud ja haritud tööjõud.

Päris kindlasti ei saa me ühe omavalitsuse korral viia ettevõtlust sunniviisiliselt mõnda meile sobivasse maapiirkonda, kus inimestel oleks töökohti vaja. Majandustegevus lähtub teistest reeglitest.

Koostöö pole kuhugi kadunud

Ühe omavalitsuse moodustamise aruteludes tuuakse sageli välja arvamus, et praegused omavalitsused ei suudaks justkui igapäevaste teenuste pakkumisel omavahel koostööd teha ning on pigem konkurendid.

Siin võib keegi muidugi meelde tuletada, et linn ei olegi ju võimeline koostööd tegema, kuna astus Saaremaa omavalitsuste liidust välja. Linna väljaastumine SOL-ist toimus hoopis teistel ajenditel ega vähendanud põrmugi meie koostööd teiste omavalitsustega. Jäätmekäitlus, veemajandus, planeeringud, haridus – need on vaid mõned näited, kus koostöö toimib päris edukalt. Praegu on pooleli ka üheksat omavalitsust haarav, ligi 64 000-eurone infosüsteemide turvameetmete projekt. Samuti on vallad praegugi jagamas avalikus sektoris töötavaid spetsialiste, tagades neile seeläbi normaalse palgaga töö ja endile kvaliteetse teenuse.

Identiteedi säilimine on oluline

Iga inimese jaoks on oluline tema kodukoha identiteet. Väide, et see ei kao kuhugi, peab vett osaliselt. Toon paar näidet. Esiteks: maakonnas on erinevates valdades viis Laheküla nime kandvat küla, ühe omavalitsuse piirides aga samanimelisi külasid olla ei saa. Neli küla peab võtma uue nime ja kerkib küsimus, millise küla elanikud peaksid oma ajaloolisest külanimest loobuma?

Teine näide: üks Kuressaare sõpruslinnadest on Talsi. Pärast haldusreformi Lätis ei olegi aga linnana enam kellegagi suhelda, sest Talsi on üks osa regioonist, mis on sõprussuhetes meie maakonnaga, ja sisuliselt käib topeltsuhtlus.

Kindlasti on oma piirkonna identiteedi kandja seegi, kui valla aktiivsemad ja tuntumad inimesed kohaliku volikogu kaudu vallaelu korraldavad. Nende rakendamine kodukoha hüvanguks ühe omavalitsuse korral on küsitav.

Ühe omavalitsuse valguses on hariduses olnud oluline argument kodulähedaste väikekoolide säilimine. Ma ei ole nõus väitega, et suurel omavalitsusel on lihtsam väikseid koole majandada ja tagada neis konkurentsivõimeline haridus. Näiteks linn sulges 2011. a Kuressaare põhikooli, kus sulgemisotsuse hetkel õppis 231 õpilast. Riiklik rahastamismudel ei soosi suure õpilaste arvuga omavalitsustes väikeste koolide pidamist. Kui kaoks näiteks omavalitsuste piir Lümanda ja Kihelkonna vahel, on üsna selge, et teineteisest vaid 8 km kaugusel asuvatest koolidest lõpetaks üks paratamatult tegevuse.

Samas, ühe omavalitsuse moodustamise idee puhul välja toodud paindlikum õpetajate jagamise võimalus koolide vahel toimib juba ammu üsna edukalt ka n-ö piiride üleselt.

Üks omavalitsus on kindlasti maakonna arengut tervikuna toetav idee, aga nagu elus ikka, pole tegu üheselt positiivse nähtusega ega ainsa võimalusega elu edasiviimiseks maakonnas. Ma ei ole uue võimaliku halduskorralduse vastu, aga enne, kui hakata rahva käest küsima arvamust ühe omavalitsuse poolt või vastu, peaks ehk hoopis uurima, kas üldse soovitakse liituda ja kui, siis kellega.

Mati Mäetalu
Kuressaare linnapea 

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 072 korda, sh täna 1)