Kas tõesti inimesed keskajast? (1)

Mõnikord juhtub nii, et just siis, kui elu linnas tundub hästi minevat, põrkad tänaval kokku kodutuga ja vihastad.

Ainus viis sellest šokist üle saada on nautida kodus head toitu, pehmet diivanit ja televisiooni. Tõenäoliselt aga ei lase tänapäeval keegi end asotsiaalsusest häirida, sest see on kujunenud niivõrd igapäevaseks nähtuseks. Keegi ei küsi, kust see tuleb või kas see peaks nii olema.

Viletsuse liinil

Sirvisin paar päeva tagasi postimees.ee uudiseid, kust mulle jäi silma elu24 uudis, mille pealkirjaks oli “Suur õgimine Tallinna lauluväljakul”. Lugu ise on lihtne, lauluväljakul oli festival, mis tähistas kõike ameerikalikku, nagu rock’n’roll, kantri, autod ja mis minu jaoks enim silma jäi – burgerisöömise võistlus.

Kontrastiks õgimisele lauluväljakul võiks võistlust külastanu teha oma päeva huvitavamaks ja külastada Tallinna teisigi vaatamisväärsusi. Minna näiteks Balti jaama. Sealt jalutada või sõita trammiga Kopli poolsaare tippu. Teekond sisaldab rännakut ühiskonda, kus iga teine vastutulija on kodutu. Ehk ka mitte kodutu, kuid siiski asotsiaalse välimusega inimene.

Selle turismimarsruudi nimi on viletsuse liin ja selle eesmärk on tõestada, et asotsiaalsus rokib sajaga ja on laialt levinud eluviis. Seda mitte ainult Tallinnas, vaid ka mujal Eestis.

Olen kuulnud, et asotsiaalsus on kapitalismiga kaasnev nähtus ja paratamatus. Seega on tänapäeva ühiskonnas normaalne, et linna ühes otsas leiab aset õgimisvõistlus ja teises igapäevane võitlus ellujäämise eest kodutuna.

Intsident kodutuga

Sel talvel juhtus mul Tartus üks intsident kodutuga. Kõndisime sõbrannaga mööda vanalinna tänavaid, kui ühelt ukseesiselt trepilt peatas meid hääl. Seal varjas end pakase eest üks keskaegne mees. Mitte keskeas, vaid pärit keskajast, kus riided olid räbalad ja hügieen olematu. Esimene mõte oli, et ta tahab õlleraha. Tahtiski raha. Meil ei olnud talle raha pakkuda. Siis küsis ta peavarju, kus öö mööda saata, ja päris, kas meil on talle midagi hamba alla pakkuda.

Otsustasin kutsuda politsei, et mees kodutute varjupaika toimetada. Selle poole tunni jooksul, mil Tartu kesklinnas politseid ootasime, selgus, et mehest oli nii vaimses kui ka füüsilises vormis järel inimvare.
Ta tuli püsti aidata, sest ta libastus jääl, proovides liikuda ja sooja saada. Tont teab, kui kaua ta juba väljas oli olnud. Viieminutiliste intervallidega tabasid teda külmavärinad. Tegelikult ei tahtnud ta kodutute varjupaika minna, ta kartis seda, nagu mõni laps kooli või lasteaeda. Kui küsisin talt, mis ta elus nii koledat juhtus, et ta tänavale sattus, võttis ta oma loo kokku sõnadega: “Kõik läks perse.”

30 aastat kaugsõiduautojuht, ja see külm öö Tartu tänavatel asotsiaalina oleks võinud olla viimane. Politsei tuli lõpuks kohale. Pani mehe puhuma (ta ei puhunud midagi välja) ja käskis minul sõbrannaga ära minna. Oleksin võinud vanduda, et korrakaitsjatel poleks väga vahet olnud, kas viia mees öösel varjupaika või leida hommikul ta laip. Õnneks lõppes lugu tollel õhtul ilusasti, andsin mehele külmakaitseks oma salli ja lehvitasin mikrobussile. Mis temast edasi sai, seda ma ei tea.

Kas peaksin teadma? Kas mind peaks huvitama ühe kodutu käekäik? Normaalne on ju nendega kui pidalitõbistega võimalikult pikka vahemaad hoida. Sellel on palju põhjusi, miks nad ei peaks meid huvitama. 1. Nad haisevad. 2. Kui neile raha anda, ostavad nad selle eest alkoholi. 3. Miks nad siis on kodutud? Hakaku tööle. 4. Ja üleüldse, raske on neid samastada modernse tööinimesega, seega leida sarnasusi inimeseks olemisega.

Tõrjumine pole lahendus

Need neli teesi rakendusid ridade vahel eelmisel nädalal Raivo Salumäe klaviatuurilt Tallinna Juhkentali seltsis (http://www.juhkentaliselts.ee/content/mida-asotsiaalidega-peale-hakata). Ühes osas olen selle seltsiga ühel meelel – kodutute elimineerimine ei ole lahendus. Igasugused elimineerimised peaksid jääma eelmise sajandi ideoloogiate juurde. Samas, me kõik näeme neid ja teame, et nad on olemas: tänavatel elavad koduta inimesed, kelle elatis ja söök tulevad meie prügist. Ja ometi. Silmad püsivad kinni või mitte ei teki mõte, kuidas neid saaks aidata, vaid tärkab viha, et nad tänavapildis häirivad.

Praegu on Eestis olemas supiköögid ja varjupaigad. Lisaks veel mõningad heategevuslikud ühendused nagu Toidupank, Päästearmee, kirikute kogudused. Peamiselt vabatahtlike töö tulemusena on kodututel kuidagi hing sees suudetud hoida. Muidugi, talvel külmub neid endiselt surnuks, sest varjupaikadeski on voodikohtade arv piiratud.

Huvitav, et üks miljoniline rahvas endale inimelude sellist raiskamist üldse lubab. Kuna korralikku tööinimest ei huvita asotsiaalide saatus, puudub ka poliitiline tahe olukorda parandada. Lõppkokkuvõttes polegi kedagi, kes kaitsetuid kaitseks või kodutuks kukkumist ennetaks.

Programmid, et nad ühiskonda täisväärtuslikena tagasi tuua, on juba olemas. Neid on rakendatud aastakümneid riikides nagu Norra või Rootsi. Ameerika Ühendriikides on kasutusel kodutute veteranide rehabiliteerimisprogramm. Kes otsib, leiab ka teisi riike, kust ideid koguda. Nende programmide aluseks on tegelemine kodututega inimlikul tasandil, pakkudes eluks esmavajaliku kõrval toetavat kogukonda. Kõik algab sellest, et neid ei põlata ära, vaid kuulatakse, aidatakse ja õpetatakse neile vajalikku iseseisvaks eluks.

Keegi ei ole kaitstud

Asotsiaalsus lööb sinna, kus ollakse kõige kaitsetumad. Kadunud on igasugune rahaline ja sotsiaalne kindlus, mingi osa elust on võtnud kapitaalselt vale suuna ja põmaki! kadunud on kodu, sõbrad, töö ja normaalne elu.
Võiks arvata, et korraliku inimesega selliseid asju ei juhtu, kuid kodutuid on tunduvalt rohkem kui osavõtjaid õgimisvõistlusel ja nad kõik on olnud kunagi inimesed nagu sina või mina. Mitte keegi ei ole kaitstud, igaühest võib saada kodutu ja kui see on juhtunud, siis ei ole abi mitte kuskilt oodata.

Joosep Tiks
saarlane, noorteorganisatsiooni arendusjuht

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 603 korda, sh täna 1)