Lahke Mulgi katuse all

Lahke Mulgi katuse all

Kuidas võtta lühidalt kokku oma ootused ja eelarvamused seoses 21. korda toimuva Viljandi folgiga – meeletult rahvast, värvikad söögi-joogiputkad ja vanad regilaulud.

Ootused said mägede kõrguselt ületatud ja eelarvamused said kinnitust: Püha Müristus oli oma nime vääriline.

Kuigi festivali nimi tundus kutsuv, olin alguses siiski skeptiline ning otsustasin enne folgile minekut maad uurida, et mitte kohale jõudes sedasama sõnapaari “püha müristus!” kasutada ja nõutult oma reisikottide otsa potsatada.

Probleem 1: kus magada? Tuli välja, et külastajatele on ette nähtud telklad, kus oma ajutine eluase püsti panna. Seal oli kõik primaarne ja eluks vajalik olemas + vaade järvele. Mõeldes aga sellele, et viimati magasin telgis väikese tüdrukuna omaenda koduhoovis (+ vaatega tiigile) ei tundunud telkla just parim lahendus. Kujutan ette, et folgi ajal avastavad mitmedki Viljandis elavad inimesed, et neil palju sõpru, kes end neile neljaks päevaks külla pakuvad. Aga mulkide lahkus on piiritu, seega sain endalegi folgi ajaks Lahkelt Mulgilt katuse pea kohale, katuse, mis mahutas veel nii mõnegi saarlase.
Probleem 2: kuidas folgil orienteeruda? Leia endale folgiguru, kes teab täpselt, millised esinejad on väärt vaatamist ja milliste vetsude järjekord on kõige lühem.
Probleem 3 – kui sul on folgiguru, siis edasised probleemid puuduvad.

Miks ma läksin folgile?

Aga miks mitte, kui ilmateade lubab parimaid suvepäevi ning on toimumas üritus, kuhu tulevad kokku pärimusmuusikat harrastavad inimesed Alaskast Hiinani. Mis viga mul siis väike reisike Saaremaalt ette võtta, kui on nii kaugelt kohale tuldud.

Jälgides inimeste eelistusi, tuligi välja, et välismaa esinejatele oli tung suurem. Kohale tulid massid, et osa saada Alaskalt pärit Pampayast, kelle siirus kutsus ka teist korda vaatama. Küllaltki limiteeritud kohtadega Pärimusmuusika Aidas esinenud hiinlase Wang Li vastu oli aga nii suur huvi, et inimeste saali mahutamiseks läks korraldajatel vaja kõrgeklassilisemat logistilist juhendamist.

Jaapani trummareid tuldi vaatama isegi siis, kui öeldi, et nende esinemiseks ette nähtud originaaltrummid on siiani lennujaamas. Enam vist ei ole küsimust, miks läksin folgile? Pigem, miks läksin alles nüüd? “Kõik kogu aeg räägivad kuidagi hästi loomulikult folgist ja seal käimisest… kellelgi tavaliselt sellist mitteminemise mõtet ei olegi, folk lihtsalt omamoodi kuulub suvisesse elurütmi,” ütles Grete Kesküla, kelle jaoks oli see samuti esimene kord.

“Sel aastal võtsingi plaani, et peab ikka minema ja ega pettuma küll ei pidanud.”

Et aus olla, pean kõigepealt tunnistama, et olen suhteliselt passiivne suveüritustest osavõtja. Mulle meeldib vaikselt kodus Saaremaa ilusaid ilmasid nautida, mitte lõõskava päikese all või paduvihmas koos massidega “suve nautida”. Niipalju Saaremaa patrioot olen küll, et tean, kus on kõige parem seda üürikest päikesepaistelist aega veeta. Kuigi eelnev ilmajutt on veidi liialdatud, kirjeldab see üsnagi täpselt minu emotsioone seoses nende lõputute üritustega – on üks või teine äärmus.

Folk oli väike proovikivi

Seega oli folk minu jaoks ka väike proovikivi. Kuigi üritasin olla eelarvamustevaba, siis väike võrdlus folgimuusika ja minu tavapäraselt kuulatava vahel tekitas minus kahtlusi, kas suudan ennast teisele lainele häälestada. Tegelikult tuli välja, et festival pakub kõigile midagi, rokist linnulaulu jäljendamiseni välja ja minu kahtlused olid põhjendamatud.

Festivali sisseelamisel sain ennast proovile panna kohe alguses, sest esimene päev lõppes teise päeva varahommikul. Nii oli see kõigi Lahke Mulgi katuse all ööbivate saar-laste jaoks, kes võtsid avapäevast kõike, mis võtta andis. Nimelt oli esimese päeva kesköiseks tõmbenumbriks Bombillaz.

Varemalt teadsin selle bändi paari lugu, nüüd on minu teadlikkus kasvanud, sest kui tavaliselt kestis kontsert tund-poolteist, siis sealt lasi publik esinejad minema alles kolm tundi hiljem. Taheti muudkui uusi lugusid ja bändil oli, mida pakkuda. Folgi infobrošüürist lugesin eelnevalt välja, et Bombillaze muusika on “vürtsikas segu reggaest, bhangrast ja afropopist, millele omaltpoolt lisab värvi eestlaslikult põhjamaine ja seetõttu eriti tuline temperament”.

Mis oleks osanud mina, küllaltki muusikakauge inimene, selle peale kosta? Ainult, et tuleb vaatama minna, ning nii võttiski saarlaste punt kohad sisse otse lava ees.

“Ta läheb naeratus suul, kuhu iganes viib tuul” pidas laulus “Eestimaa mees original” saarlaste kohta lauldud rida täielikult paika. See oli folgile minu jaoks ideaalne algus ning kõik ülejäänud päevad said sellest positiivsest emotsioonist osa.

Uimased saarlased

Tuleb tunnistada, saarlased on kohati natuke aeglased ja omas maailmas. Seega ei pannud meie pundist keegi tähele muudatust, et väike rändteatri etendus oli tõstetud tund aega varasemaks.

Kiirustades ühelt kontserdilt kähku-kähku Vaba Vankri etendust vaatama ning jõudes sihtkohta, jäime aga nõutuks. Mis nüüd? Vot nüüd toodi meile mõnusad vaibad istumise alla ja sätiti kenasti ritta ehk meile tehti lauluvormis kiire ülevaade lõppenud etendusest. Muidugi võideti sellega kõigi uimaste südamed ja suu venis kõrvuni.

“See ongi Viljandi folk!” rõõmustas Kärt Männa, kes samuti laulust osa sai. Muidugi polnud ka midagi hullu, kui olime jätnud kahe silma vahele, et näiteks Celia Roose kontsert toimub aidas, mitte kirikus. Inimtühja ja päikeselõõsast puutumata kirikusse sisse astudes oli seega esimene reaktsioon: “Midagi on valesti…”

Küllap sellised pisikesed vahejuhtumid mulle folgist kõige soojema mulje jätsidki. Mitte millestki ei tehtud suurt kära. Kohale olid tulnud muretud inimesed muretute mõtetega, veetmaks toredalt aega. Ja neid inimesi oli palju, mis tähendab, et Viljandi folk ei ole ainult Viljandi linna teatud piirkonna asi.

Kui hakkab pihta pärimusmuusika festival, siis valgub seda folki tervesse linna. Igal pool on tänavamuusikud, teeääred on laadaliste lette täis ning suure tõenäosusega suureneb hüppeliselt ka Viljandi kaltsukate sissetulek. Mina, kui pigem suveüritusi vältiv inimene, tulin Pühalt Müristuselt tagasi vaid positiivsete emotsioonidega.

Muidugi käis minust läbi taaskohtumise rõõmuvärin, kui pärast pikka nelja päeva nägin praamil “Made in Saaremaa” kirja, kuid siiski ümisesin ikka veel ennastunustavalt mõtteis folgirütme. Mis sest, et oli tohutult rahvast, mis sest, et folk on omamoodi ka hoopis söögifestival, ja mis sest, et minu igapäevane muusikaeelistus ei sisalda regilaule, sest nagu juba öeldud: “See ongi Viljandi folk!”

Krete Sema
folgihuviline

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 185 korda, sh täna 1)