Saarte mängud ei ole sportlaste eralõbu (13)

Ehkki vanasõna ütleb, et rääkimine on hõbe ja vaikimine kuld, valisin seekord esimese variandi. Ma ei saa vaikides pealt vaadata, kuidas tublidele saarlastele ja Saaremaa sportlastele tehakse ühe kohaliku ajalehe (Meie Maa) peatoimetaja poolt põhjendamatult liiga ning laimatakse asjatundmatult üritust, mis on meie spordirahva jaoks olnud väga oluline juba alates 1991. aastast.

Erinevalt Veiko Visnapuust, kes ei ole kordagi Saarte mängudel käinud, on minul olemas kogemus mängudel võistelnud ja medaleid võitnud sportlasena, samuti Saaremaa Saarte Mängude Assotsiatsiooni (SSMA) peasekretärina aastatel 2001–2005 ning 2005. aastast ka Rahvusvahelise Saarte Mängude Assotsiatsiooni (IIGA) peakomitee liikmena. Teisisõnu, ma tean, mida tähendavad Saarte mängud nii sportlase, Saaremaa delegatsiooni osavõtu nimel töötava inimese kui ka rahvusvahelise spordivõistluse korraldamist koordineeriva organisatsiooni ja selle 24 liikmessaare jaoks.

Väikesaarte sportlaste miniolümpia

Nimetades Saarte mänge sõpruskonna suvepäevadeks ja suhteliselt tähtsusetuks ürituseks, kus saavutatud edu läheb korda üksnes asjaosalistele endile või friikidele, tõestab kogenud (?) spordiajakirjanik selle teema puhul oma võhiklikkust. See, et 1985. aastal ellu kutsutud Saarte mängudele ei kogune maailma parimad sportlased, vaid 24 saare tublid spordimehed ja -naised, kes tahavad rahvusvahelistel võistlustel end teiste saarte sportlaste seas proovile panna ja oma saart esindades võimalikult häid tulemusi saavutada, ei anna kellelegi õigust üritusse üleolevalt suhtuda. Eriti veel siis, kui arvamust avaldab inimene, kes on elanud Saaremaal vaid kaks aastat ja ei ole Saarte mängudel toimuvast kunagi ise osa saanud.

Vaid see, kellel puudub isiklik kogemus, saab ekslikult väita, et emotsioonidest ja draamast tulvil tippspordiga pole Saarte mängudel mingit pistmist. On küll – ja kuidas veel! Nagu kirjutas Adrian Robson Bermuda ajalehes The Royal Gazette: Saarte mängud ei ole küll olümpiamängud, aga tähendavad maailma väikesaarte sportlaste jaoks miniolümpiat. Nagu kõigil suurematel spordivõistlustel, nähakse ka Saarte mängudel nii rõõmu- kui ka pettumusepisaraid ning nendest mängudest jäävad kõigile osalejatele mälestused kogu eluks.

Veiko ­Visnapuu küsimusele, kui paljud inimesed mäletavad aastate pärast Saarte mängude võitjaid ja milline roll on Saarte mängudel kohaliku rahva ühteliitjana, on lühivastus järgmine: väga paljud inimesed ja erakordselt suur roll.


Tuntus tuli just Saarte mängudelt

Julgen vastu vaielda arvamusele, et sportlasi teatakse eelkõige tänu olümpiamängudel või maailmameistrivõistlustel osalemisele, mitte aga Saarte mängude ja seal võidetud medalite tõttu. Hea näide on siinkohal meie jalgrattur Andres Lauk. Ilmselt ei mäleta paljud saarlased, et Andres on osalenud 1996. aasta olümpiamängudel ja saanud seal grupisõidus 49. koha. Küll aga on paljudel Saaremaa ja ka teiste saarte spordisõpradel meeles Andres Laugu edukad sõidud 1991., 1997., ja 1999. aasta Saarte mängudel ning võidetud viis kuld-, üks hõbe- ja neli pronksmedalit. Sellel suvel Bermudal olles küsis mu Mani saarel elav sõber, kuidas meie tuntud ratturil läheb, ja meenutas 1999. aastal Gotlandil toimunud kriteeriumisõitu, mille Andres võitis.

Või teine näide: Virge ja Urmas Treiel on võitnud Saarte mängudelt kokku 20 medalit ja püstitanud mitmeid mängude rekordeid. Tänavu, kui Bermudal võistles nende tütar Linda Treiel, kes võitis kolm kuldmedalit ja tõukas üle emale kuulunud Saarte mängude kuulitõukerekordi, tuli mul vastata küsimusele, kas Linda on selle Urmase tütar, kes 20 aastat tagasi toimunud mängudel kolmikhüppe võitis. Küsijaks oli samal võistlusel hõbemedali saanud Wighti saare esindaja.

Selliseid lugusid on palju, nagu ka lugusid sportlastest, kes on oma rahvusvahelist võistluskarjääri alustanud Saarte mängudel, jõudnud olümpiale ning siis taas Saarte mängudele võistlema tulnud – selleks, et esindada oma kodusaart ja olla selle üle uhke. Kaie Kand sai oma esimesed rahvusvahelised võistluskogemused just 1999. ja 2001. aasta Saarte mängudelt, osales 2008. aasta olümpiamängudel ning leidis vigastusele vaatamata motivatsiooni, et jätkata treenimist ja esindada Saaremaad 2013. aasta Saarte mängudel Bermudal.

Olen kindel, et neile paljudele pealtvaatajatele, kes Bermuda kergejõustikuvõistlusi jälgisid, jääb Kaie meelde eelkõige Saarte mängude mitmekordse särava medalivõitjana, mitte aga olümpial osalenud sportlasena.

Saarte mängud – auasi ka olümpialastele

Saarte mängudel osalemine ei ole olümpialastele häbi-, vaid auasi ning oma saare eest võistlemine ja võidetud medalid on ihaldusväärsed ka maailma tippude hulka kuuluvate sportlaste jaoks. Mõned nimed, kellest võiks iga Saarte mängude teemal sõna võttev ja mängude tausta uurinud spordiajakirjanik kuulnud olla: Mark Cavendish, Kelly Sotherton, Cydonie Mothersill, Janne Holmén, Brett Fraser.

Saarte mängudel saavutatud edu läheb korda kõigile sportlastele, nende lähedastele, toetajatele ja pöidlahoidjatele ning IIGA 24 liikmessaare juhtidele ja elanikele – saarlastele, keda on kokku rohkem kui 1,1 miljonit! Saar-te mängude olulisust kinnitavad ka arvukad tele-, raadio- ja kirjutavad ajakirjanikud, kes sõidavad kajastama võistlusi ja oma saare sportlaste esinemist.

Saarlased ei esinda Saarte mängudel üksnes Saaremaad, vaid ka Eestit, sest meie tublide sportlaste võidu puhul mängitakse autasustamistseremoonial Eesti hümni ja vardasse tõmmatakse Eesti sinimustvalge lipp. Selle juures tundub väide, et iga sportlane peaks oma osalemise Saarte mängudel sajaprotsendiliselt ise kinni maksma ja avaliku raha kasutamine selleks ei ole põhjendatud, pehmelt öeldes kummaline. Kui Saarte mängudest võtab osa Saaremaa, keda esindavad saarlased, siis on endastmõistetav, et oma panuse sellesse annab kogukond tervikuna – nii avalik kui ka erasektor, aga ka sportlane ise ning kohalikud meediakanalid ja Eesti rahvusringhääling.

Näiteks sportlased, kes esindavad Saarte mängudel Fääri saari, ei pea oma rahakotist midagi maksma. Nende osalemist toetab Fääri saarte valitsus (seekord miljoni Taani krooni ehk rohkem kui 130 000 euroga), samuti alaliidud, sponsorid ja kohalikud omavalitsused. Sama võib öelda ka paljude teiste saarte sportlaste kohta. Seejuures ei tule kellelgi mõttessegi kahelda oma saare sportlaste toetamise vajalikkuses. Vastupidi, Fääri saarte sportlastele olid Bermudal kaasa elamas nii peaminister, spordiminister kui ka suurima omavalitsuse juht.

Üks küsimus on minu jaoks seni siiski vastuseta: miks on endast lugupidav ajaleht ja selle peatoimetaja kulutanud nii palju aega ja leheruumi selleks, et mustata ja naeruvääristada Saar-te mänge, SSMA-d ja selle juhti? Veiko Visnapuu hinnangul on Saarte mängude näol tegemist ju kõigest sõpruskonna suvepäevadega, kus puhatakse ja tehakse muu hulgas ka naljaviluks sporti. Millest siis selline kibestumine? Kas tõesti sellest, et ajal, kui 46 saarlast olid Bermudal spordi kaudu Saaremaad ja Eestit tutvustamas, pidi Veiko Visnapuu tööl olema ja otsima teemasid, millest annaks internetilehes klikimagneteid teha? Või on põhjuseks lihtne inimlik kadedus?

Uhkus saarlaste ja eestlaste üle

Lõpetuseks vahendan mõned read kirjast, mille sain Saaremaa delegatsiooni atašeelt, 48 aastat Bermudal elanud eestlannalt Hellelt: “Mulle tegi palju rõõmu, et sain eesti keelt ja Eesti hümni kuulda ning Eesti nägusid ja lippu näha. Ise ei teadnudki, kui palju ma neist puudust tundsin. Nüüd tean ning olen nii uhke eestlaste üle, et süda purskab… ja see on kõik tänu saarlastele!”

Õnneks on inimesi, kes on Helle moodi Saaremaa, saarlaste ja Eesti üle uhked, palju-palju rohkem kui neid, kes kaasaelamise ja tunnustamise asemel vinguviiulit mängivad. Aitäh kõigile saarlastele, kes on alates 1991. aastast Saarte mängudel Saaremaad esindanud, meie sportlaste osalemist toetanud ja neile kaasa elanud! Järgmised Saarte mängud, mis toovad saared ja saarlased üle maailma taas kokku, toimuvad 2015. aastal Jerseyl.

Anu Vares
Rahvusvahelise Saarte Mängude Assotsiatsiooni peakomitee liige

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 012 korda, sh täna 1)