Ajakirjanik arvab: Milleks Venemaast rääkida? (8)

Naabrid on, nagu nad on. Lätlastel on palju varbaid, soomlased on meil alati külas ja venelastel on inimõigustega kehvasti. Räägime naabrite iseärasustest ikka, aga harva on meil asja neist lehes juttu teha. Kuni nad väga ülekäte ei lähe, pole ilus oma nina nende asjadesse toppida.

Venemaal aga on asjad isegi natuke hullemini, kui nende puhul harjunud oleme, nimelt võib seal homoseksuaalseid inimesi uue seaduse järgi nende orientatsiooni pärast vahistada ja riigist välja saata. Seoses taliolümpiamängudega Sotõis muretseti, kas seadus laieneb ka olümpiamängudel osalejatele, ent rahuneti, kui president Putin kinnitas, et neile tehakse erand ja sportlasi ei diskrimineerita.

Praegu pole ükski riik otsustanud olümpiamänge boikoteerida, ent rahvusvaheline vähemuste eest võitlev organisatsioon All Out püüab koguda allkirju, et rahvusvaheline olümpiakomitee Venemaa geide vastase seaduse avalikult hukka mõistaks. Samal ajal on geibaarid üle maailma hakanud boikoteerima Vene viina, püüdes nõnda oma meelsust väljendada. Arvata on, et Putin end niisugustest pisiasjadest häirida ei lase. Milleks üldse kära teha?

Et Eesti võiks sellises küsimuses sõna võtta, tundub mõeldamatu, sest meist võimsama naabri vead ei ole meile kritiseerimiseks. Kui nüüd aga vaikida, siis tundub, et suhtume inimõiguste rikkumisse neutraalselt, kuni see meie sportlasi ei puuduta – ja ainult sportlasi, sest erand tehakse ilmselt vaid neile, mitte mänge vaatama tulnud väliskülalistele, keda võib kohalike geidega võrdselt igal hetkel nende orientatsiooni pärast arreteerida ja maalt välja saata.

Olgugi et naaber on suur ja tähtis, arvan, et iga hinna eest neutraalsust hoida ja vaikida on valus. Kui naaber oma lapsi peksab, aga lubab minu omadele mitte liiga teha, kas ma siis tõesti luban oma lapsi talle külla minna?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 412 korda, sh täna 1)