Üks meie seast: Liimilõhnaga naabrid (1)

Saartel kasvades ei meenu mulle kohti, kuhu ma poleks tohtinud minna, kuna seal olevat ebaturvaline. Võib-olla, et neid oli, aga igatahes ei räägitud neist hirmutades. Oli üks erand –kaev, kus vanatädi jutu järgi elas näkk. Kuid ülejäänud osa maailmast, mis kodu ümbritses, tundus mõistlikult ohutu.

Veidi teistlaadi lapsepõlvelugusid kuulen neilt, kes kasvasid linnas. Need pole kuidagi rõõmutumad, lihtsalt tugevama ohutajuga. Kuulen tänavatest, kuhu ei mindud, ja inimestest, kellest tuli ringiga mööda käia. Vargad, kurjad joodikud, asotsiaalid, võistlevad pätikambad… Ohud pesitsesid teatud trammipeatustes, majatagustes või parkides, kuhu lapsed poleks tohtinud sattuda ja mida ka täiskasvanud püüdsid vältida. Polnud mõtet ilmaaegu riskida sellega, et midagi juhtub!

Neil viimastel aastatel, kui elan enamiku ajast Tallinnas, on mu ohutaju muutunud tundlikumaks. Ma ei saa eirata fakti, et mu kodu lähedal pargis vägistati kaks naist. Et kui ühe teatud naabermaja juurde pargivad kiirabi ja politsei, on ilmselt mõni narkomaan manustanud üledoosi. Ja teel poodi võin komistada päevavaraste kaklusele, kus riiu põhjus on poolik pudel. Hämaruse saabudes väldin teatud kohti, sest – pole mõtet ilmaaegu riskida sellega, et midagi juhtub! Kuid on midagi, mida ma veel ei suuda. Ma ei oska säästa oma aega selle arvelt, et jätan mõtlemata, mis võis minna valesti.

Näiteks siis, kui mulle tuigub vastu kaks liimiuimas poissi. Nad on kindlasti täisealised, aga tundub, et minust nooremad, näojoonte järgi pakun, et vennad. Olen kohanud neid juba viis aastat, iga ilmaga ja igasuguses olukorras – mõnel päeval värisevad nad kontrollimatult, teisel kõnelevad seosetult, kolmandal tunduvad täitsa tavalised, kui mustus ja tugev liimilõhn välja arvata. Ilmselt elavad nad kusagil mu läheduses, aga mul pole aimugi, kus. Mis nendega juhtus? Miks nad ei tee end korda, ei otsi endale tööd? On neil ükskõik, kui kaua nad saavad kogeda ELU?

Või need päikesepargitud tüübid, kes vähemalt viie-kuuekesi päevi maha joovad, üksteisega valjult sõimeldes ja jaurates. Püüan neist kiiresti mööduda, ilma et neile silma vaataksin, kuid samas mõtlen, et… Kas neil pole muud kohta, kuhu minna? Pole peret, pole sugulasi? Või on lähedased lihtsalt alla andnud, nõnda nagu need mehed isegi.

Mäletan tõsist vestlust, mis mul oli ühe lähedase inimesega, kes eluaeg linnas elanud. Pakkusin, et võiksime minna jalutama kanti, kus, jah, vahel öösiti sõidab tuletõrjebrigaad. Kuid päeval sealsed mahajäetud majad ju “kogemata” ei süti, vaid seal on ilus kordatehtud park. Olin pargi ajaloo kohta lugenud ja tahtsin… Mida? Et seal kogunevad ka päeval narkomaanid? Ja et need inimesed v õ i v a d muutuda vägivaldseks, parem on mitte ilmaaegu riskida..?

Olen vahel nõutu, kui mu linnasõbrad mind õpetavad. Mõistan, et halb on kutsuda endale kaela õnnetus ja tunnengi aegamisi kasvamas ohutaju, aga tunnen ka suurt kurbust, sest mind on kasvatatud uskuma, et kõigis on midagi head. Kas ja kui sügaval on see headus nendes inimestes, kellest linnalapsed juba väiksena õpivad ringiga mööda käima?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 474 korda, sh täna 1)