Punnvurri põrinal (1)

Veel paar-kolm aastakümmet tagasi võis peaaegu iga kortermaja eest leida vähemalt ühe punn-vurri putitava noormehe. Kel võrr oli, veetis ilmselt rohkem aega selle kallal nokitsedes kui päriselt sõites, ja ehk peituski selles pingutuses vähemalt pool võrriomamise võlu. Et võrr sõidaks korralikult, tuli tema eest hoolitseda ja teda mõista.

Tänaseks on “võrrilausumine” kadunud või peagi kaduv kunst. Nooruki kaaslane on internet või äärmisel juhul – seda ilmselt vähestel – üks korralik mootoriga kaherattaline. Nii on arusaadav, et kui mõni romantik tulise õhinaga ikka veel sääreväristajaga Eestit väisab ja saartelegi tuleb, pole võrritute inimeste uudishimul otsa ega äärt.

Punnvurr pole lihtsalt äbarik mootorrattataoline sõiduriist, tal on oma iseloom. Võrr tuleb käima joosta või usinalt vändata, mõnikord mäkketõusul käekõrvale võtta. Vahel tuleb summuti küljest ära võtta, et sõit kiirem oleks (sellest muutub ka heli mahlakamaks). Kes pole punnvurriga läbi tuule kihutanud, ei tea, mis tunne see on. Ei maksa ka püüda seda seletada, sest kui liialt suud pruukida, jääb suure kiiruse juures kõiksugu putukaid hammaste vahele kinni.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 114 korda, sh täna 1)