Kui palju narkomaane on uues Eestis terveks ravitud? (1)

Eesti taasiseseisvumise esimesel aastakümnel muutus Eesti meditsiinisüsteem väga palju. Näiteks 1985. aastal asutatud narkodispanserist Tallinnas sai eraõiguslik Wismari haigla, kus 2013. aastal on oluline osa kliendi tasulisel ravil.

Samas arenes narkomaania ravimine tormiliselt muudeski (ka eraviisilistes) süsteemides. Nii asus varem Tallinna Merimetsa nakkushaiglas töötanud Nelli Kalikova omal algatusel erinevatest allikatest taotletud projektirahaga tegelema nii HIV-i, aidsi kui ka narkomaaniaprobleemidega.

Põhilubadus kandideerimisel

Kalikova alustas nimetatud tõsiste probleemidega väga aktiivselt – organiseeris nõustamiskeskusi ja uute süstalde tasuta jagamisi narkomaanidele narkootikumide süstimiseks. Samuti vedela asendusnarkootikumi metadooni laialijagamist narkomaanidele. Juba eelmise sajandi lõpus kuulsin tema esinemist, kus ta väitis, et Eestis on toimunud narkomaania ja HIV-i plahvatuslik levimine. Epideemia.

Võitlusest sai tema põhilubadus riigikokku kandideerimisel.

Kandideeris ju Kalikova aktiivse sõnavõtjana riigikogusse ja valitigi sinna suure häältearvuga. Riigikogus moodustas ta probleemi uurimiseks komisjoni. Tema põhiline lubadus oli narkomaanid sõltuvusest nii terveks ravida, et nad oleksid töövõimelised ega suurendaks invaliidide arvu Eestis. Selle elluviimiseks aga nõudis tervet Eestit hõlmava vastavate keskuste süsteemi loomist. Väitis korduvalt, et Eestis on umbes 13 000 narkomaani (neist enamus töötud), aga riik ei pööra neile tähelepanu. Kuulsin ka tema (ning ta töökaaslaste) väiteid – kui paljusid ravituist õnnestub neil tervendada ning taas tööprotsessi lülitada. Paraku pole mul kusagilt õnnestunud lugeda korralikku analüüsi – kui palju narkomaane on see Eestis tõepoolest eksisteeriv süsteem nii terveks ravinud, et nad töötaksid edaspidi regulaarselt aastaid ja oleksid korralikud maksumaksjad.

Aastad lähevad, kõneldakse suurest edust, aga arve tervendamise edukuse ja hea tulemuse püsivuse kohta ajakirjanduses ei esitata. Ka pole ma juhtunud nägema ravi edukuse ja -kulude analüüsi. Teisisõnu: kui palju maksab eurodes aastas ühe paadunud mittetöötava narkomaani töövõime taastamine? Ja kui palju on neid narkomaane, kes pärast ravi on stabiilselt ja korralikult suutnud töötada vähemalt viis aastat? Ning millistes maakondades-valdades tervendatud elavad? Olukorra hindamiseks vajame ju mineviku ja tänapäeva olukorra võrdlust.

19 aasta peale vaid 106 narkomaani

Möödunud nädalal sattus mulle kätte kadunud sotsioloogi Anu Naruski 1996. aastal ilmunud raamatuke “Noored ja uimastid”, milles on ära trükitud andmed 15–16-aastaste kooliõpilaste alkoholi ja narkootikumide kasutamisest 1995. aastal. Raamatu sissejuhatuses tsiteerib autor kokkuvõtlikult minu 1993. aastal sotsiaaltöö alal kaitstud magistritööd “Eesti uimastipoliitika sotsiaalpoliitika osana XX sajandi lõpus”.

Näiteks ka seda, et veel 1980-ndate algul oli sellekohane informatsioon Eestis olemas, kuid üksnes ametkondlikuks kasutamiseks. Seega “poolsalajane”. Samas mitmel arstierialal Eestis lausa sunduslik tutvumiseks. Seejuures usaldusväärne info narkootikumide kasutamise kohta 1980-ndatel aastatel veel praktiliselt puudus. Põhjus lihtne – ENSV ei andnud sellisteks uuringuteks lihtsalt raha.

Teisalt, 1990-ndateni oli narkomaania Eestis (nagu Saaremaalgi) suhteliselt harv nähtus. Nii registreeris psühhiaatriasüsteem aastail 1951–1969 Eestis vaid 106 narkomaani, needki põhiliselt vangide ja meditsiinitöötajate hulgas. Saaremaal oli 1970. aastail vaid kaks narkomaani, needki meditsiinitöötajate hulgas. Tarvitati põhiliselt uinuteid (fenobarbituraadid) ning vähihaigetele mõeldud valuvaigisteid (morfiumi).

1980-ndate lõpus sõltlaste arv suurenes, sest lisandus nitrolahustite massiline nuusutamine joobe tekitamiseks ka kooliõpilaste hulgas (Saaremaal oli neid tollal palju vähem kui Tallinnas). Narkoprobleem suurenes Nõukogude Liidu vägede sissetungiga Afganistani, kus kohalikele õpetati viinajoomist, koju aga toodi oskus kasutada lõunamaa karmi kraami.

Taasiseseisvumise vabaduseõhin kiirendas narkomaania levikut Eestis – muutused tõid uimastisõltlaste arvu kiire kasvu.

1980. aastatel ei uskunud Kuressaare kooliõpetajad, et narkootikumide tarvitamine Saaremaa kooliõpilaste hulgas üldse kunagi võimalik oleks, aga… Mõne aasta pärast oli see tavaline nii Tallinnas kui ka Kuressaares. Miks? Ja kui edukas (arvudega tõestatult) on narkomaanide ravi? Kui palju see ravi Eesti maksumaksjale eurodes aastas maksma läheb?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 384 korda, sh täna 1)