Alljärgnev mõtteavaldus on ajendatud Merike Pitka “hõikest” Saaremaa volikoguesimeestele (“Miks te vaikite, volikogude esimehed?”, SH, 6.06). Usun, et Saaremaa omavalitsuste volikogudel ja nende juhtidel on oma seisukohad kohaliku elu arengu suhtes olemas. Kui palju ja millistel tasanditel need ühtivad, on iseasi. Soovivad ju kõik oma piirkonnale parimat – selleks nad valitud ongi.
Leisi vallavolikogu on korduvalt käsitlenud haldusreformi teemat, kuid pole seni leidnud tõsiseltvõetavaid argumente ühinemisteks ja liitumisteks. See ei tähenda seda, et neid edasi ei otsitaks.
Mugavaim lahendus riigi jaoks
Volikogu esimehena olin veel aasta tagasi seisukohal, et Leisi valla jaoks oleks haldusreformi toimumisel parim valik üks Saaremaa omavalitsus. Viimaste kuude jooksul olen oma seisukohta muutnud. Arvan, et see oleks lihtne valik, aga Leisi piirkonna inimeste jaoks mitte kõige parem variant. Samuti mitte parim võimalus Saaremaale. Usun, et tegemist on mugavaima lahendusega riigi jaoks, mille taotlusteks tunduvad olevat eelkõige ratsionaalsus ja lihtne asjaajamine omavalitsustega.
Arusaadavalt on riigil lihtsam ja odavam suhelda ühe Saaremaa omavalitsusega kui 16-ga. Kas see lahendus on aga parim ka tänasele ja tulevasele kohalikule elanikule ja seeläbi kogu tänasele maakonnale?
Olen veendunud, et Saare maakonnas on ümberkorraldused omavalitsuste haldamisel vajalikud – meie rahvaarv väheneb (jätkub inimeste vool mandrile ja välismaale) ning ei jätku raha, et lubada ebaefektiivset omavalitsuste haldamist või mittetasemel teenust. Mõistlik ei ole olukord, kus omavalitsuse raha sööb suures osas ära omavalitsust juhtiv administratsioon.
Rohkem veenvaid ja sisulisi põhjendusi ümberkorraldusteks ei ole. 9. märtsi Saarte Hääle artiklis “2 x 5 põhjust ühinemiseks” (SH, 9.03) on välja toodud argumendid ühise Saaremaa omavalitsuse moodustamiseks. Leian, et need ei ole piisavad ja ümberlükkamatud argumendid, et alustada Saaremaa ühe omavalitsuse moodustamist.
Haldusreformiga ei kaasne elanike ega ettevõtjate jaoks positiivseid muutusi, kui põhieesmärk on haldusala vormiline, mitte aga sisuline külg. Põhjalikult läbikaalutud tulevikueesmärkide kujundamine on ülioluline ja nende seadmiseks läheb aega. Samuti võtab aega edasiste sisuliste lahenduste otsimine ja leidmine. Meil ei ole vaja kuhugi tormata.
Saaremaal kampaania korras ühe omavalitsuse tekitamine ei ole vastutustundlik. Siinsete omavalitsuste elanikud ei tea praegu, mis nende elus sellega muutub. Mis läheb halvemaks, mis paremaks. Mina kahjuks ei näe Leisi valla elanike ja ettevõtjate seisukohalt ühe Saaremaa omavalitsuse loomiseks ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti. Küll aga on mul kartused, mida on kinnitanud nii Läti kui ka Gotlandi kogemused.
Lätis toimus radikaalne haldusreform 2008. aastal. Viimastel aastatel aga on väljaränne Lätist kahekordistunud. Seda just maapiirkondade ja väikelinnade arvelt. Läti omavalitsusreform oli sisuliselt piirireform, millega vähendati kõvasti omavalitsusüksuste arvu. Kooli-, politsei- ja sotsiaalhooldusreformid algasid alles hiljem.
Teise taseme omavalitsuste kaotamine ja nende asendamine viie suure makroplaneerimisringkonnaga tekitab samuti palju nurinat. Läti omavalitsusliidus leitakse koguni, et rajoonid või suured maakonnad tuleks taastada teise tasandi omavalitsustena.
Hiljuti külastasid Saare maakonna omavalitsuste esindajad Gotlandi saart, kus üks omavalitsus on toiminud juba aastakümneid. Delegatsiooni kuulus ka Leisi valla arendusspetsialist Andres Jalakas, kelle sõnul ei ole üks suur omavalitsus Gotlandil suutnud kaasa aidata saare pealinnast kaugemal asuvate piirkondade arengule. Enamik töökohti, samuti elanikke asuvad pealinnas Visbys. Maa tühjenemine linna arvelt jätkub ka seal – ühe omavalitsuse all, aastakümneid hiljem.
Mõlemad näited ei anna alust arvata, et sarnased protsessid Saaremaal ühe omavalitsuse moodustamise korral siin väheneksid või peatuksid. Julgen arvata, et omavalitsuste paljusus Saaremaal on meie maapiirkondade arengule kasuks tulnud ja märgata on hoopis seda, et asutakse elama linnalähedale maale ja ka piirkondadesse, kus on puhkeväärtuslikud alad ja väljakujunenud taristud. Paljud neist inimestest tulevad mandrilt Saare maakonda nautima rahulikku maaelu. Tihti on tegemist kaugtöötegijatega, kellele piisab rahateenimiseks korralikust internetiühendusest, või siis ettevõtlike inimestega, kes suudavad kohapeal endale ise töökoha luua. See on uus ja lootustandev trend maapiirkondade ja ka kogu maakonna jaoks.
Lugedes Saaremaa ettevõtjate toetust ühe omavalitsuse loomisele, ei osanud ma põhjendustest välja lugeda probleeme, mida ei saaks lahendada ilma radikaalse haldusreformita. Mul ei ole usku ka ühtse Saare omavalitsuse mõjukuse kasvu suhtlemisel riigiga, sest võib tekkida suur kiusatus hiidvalla esindajaid vajalikus suunas politiseerida. Nii määrab omavalitsuse mõjukuse suuruse asemel juhtkonna manipuleeritavus või mittemanipuleeritavus.
Täna arvan, et ka Leisi valla jaoks on tulevikus mõistlik arutada haldustemaatika sisulist poolt eelkõige lähinaabrite ja Kuressaarega. Vaimusilmas näen Põhja-Saaremaal tulevikus teistsuguseid ja suuremaid omavalitsuspiire.
Viis kuni seitse omavalitsust
Saare maakonna muutmine üheks suureks omavalitsuseks ei ole aga kogu maakonna arengu seisukohalt mõistlik ning selleks ei olda ka sisuliselt valmis. Kogu Saaremaa erinevate piirkondade huvisid arvestavad lahendused valdkonniti ju puuduvad, näiteks hariduse puhul. Kui Kuressaare linn leiab, et haridusministeeriumi väljapakutud maakonnakeskne põhikoolist eraldatud gümnaasium ei ole Saaremaal mõttekas lahendus, siis Leisi vald näeb selles idees Saaremaa hariduse jaoks uut arengutaset ja paremaid võimalusi kõigile saare noortele. Teisalt toetaks selline gümnaasium maakonna ühtlast arengut.
Minu arvates võiks Saare maakonnas tulevikus olla viis kuni seitse koostööd tegevat tugevat omavalitsust, mille teenused on standardiseeritud. Nii saab luua tingimused maakonna ühtlaseks arenguks ja ka Kuressaare jääks loogiliselt edasi pealinna staatusesse.
Mis puudutab tõmbekeskuste temaatikat, siis Leisi vallavolikogu on seisukohal: tõmbekeskuste teooria haldusmuudatuste alusteooriana Saare maakonda ei sobi. Seetõttu seisukohta Saaremaa tõmbekeskuste osas ka ei võetud.
Arvan, et saarlased ei pea tormama ainult selleks, et olla Eestis esimesed maakonnasuuruse omavalitsuse loojad. Mitte nii väga ammu said saar-lased riigivalitsejatelt kiita kui kiireimad kolhooside rajajad. Kas täna tundub see meile oluline saavutus?
Andrus Kandima
Leisi vallavolikogu esimees
Loading ...
Üldiselt suhteliselt kitsarinnaline ja lühinägelik jutt ühelt volikogu esimehelt, kes andub surmale ilma lillegi liigutamata, aga ühe asja lugesin küll välja – väikevaldade suurim hirm ja luukere on see, et endistest väikevaldnikest Kuressaare reformiladvik hakkab ühe omavalitsuse puhul neile ette kirjutama, mida ja kuidas teha ning hommikuti tuleb kulpi ka lüüa:-) Kas asi muutuks, kui Kuressaares oleks natuke intelligentsem võim?
Kindlasti muutuks, need kes hetkel Kuressaares võimujuures on, on ju täielik tsirkus ja naljanumber.
Vallavanemad ja muidu ametnikud ei jaga biiti eriti, et Saaremaal elab kokku vähem inimesi kui mõnes Tallinna linnaosas…
to mm
Eestis kokku elab vähem inimesi kui mõnes suurlinna linnaosas. Mida selle teadmisega peale hakata?
Soovunelmas vaene mees, kes muretseb oma näilise võimu pärast. Vaata Sõrvet ja näed, et üks bojaar elab koos allesjäänutega üle kooli, kaupluse, side ja mis kõik depoode kaotused. Kel jõudu ja tahtmist, elab maal või läheb maale elama, naljakas on kümne küünega hoida kinni või sundida kohalikke lapsi kodukohas virelema. Inimesel on üks elu ja mis õigusega mõni nn. asjamees tahab oma ja mõttekaaslaste heaolu säilitamiseks kohalikke sunnismaisteks muuta!?
miks inimest siin ilmas niiväga valitsema kiputakse
Minu meelest mõistlik jutt. Tasub arutada.
Maal elavad juba praegu a) väga rikkad kes saavad endale seda lubada või b) väga vaesed kes ei saa endale muud lubada. Rohkem variante eriti ei paista olevat.
Mis siis tingis Kandima meelemuutuse? Küllap ksiarvamus, et valdav osa Leisi valla elanikke ei soovi ühendomavalitsust ja soov selle arvamuse najal jälle volikokku pääseda. Olukorras kus meil on e-riik, saab juba ka kõik asjad vallavõimudega interneti kaudu ära ajada, nii ei ole enam mingit mõtet sellist ametnikeväge Saaremaal ülal pidada. Iga inimene võiks endalt küsida – mitu korda ma olen viimase 10 aasta jooksul vallamajas käinud ja mis asju seal ajanud ja kas neid asju oleks saanud ajada ka kodus arvuti taga?
Mina ei ole vallamajas rohkem kui 10 aastat oma nägu näidanud ja ka kõik korda saanud, nii et vallamaja ja ametnike asukohal pole tänapäeval enam mingit tähtsust, peaasi, et seal töötaksid tublid ja kohusetundlikud inimesd, siis saavad ka kõik asjad probleemitult aetud. Küllap tublid Leisi vallaametnikud ka edaspidi väärika töö leiavad, selles ma ei kahtle, nii et hirmust tööd kaotada ei pea küll arengut pidurdama.
SELGE SEE ET KUI SOE KOHT ÄRA KAOB ON RASKEM TÖÖKOHTA LEIDA, SELLEKS TULEKS TÖÖKOHT KAS ISE LUUA VÕI MINNA TÖÖLE SINNA KUS SEDA PAKUTAKSE AGA MITMEL OMAVALITSUSEL SAAREMAAL EI OLE TTULEVIKKU EGA POLE MÕTET SEST TÄNAPÄEVA KOMMUNIKATSIOONIVAHENDID VÕIMALDAVAD SUHELDA KA PIKA MAA TGANT, MILLEKS PEAKS KOHTUMA MINGI KORRUPTIIVSE AMETNIKUGA? MITU OMAVALITSUST SAAREMAAL ON SULASELGE RESURSIRAISKAMINE, VABANENUD AMETNIKUD KOHALIKE PATRIOOTIDENA PEAKSID OLEMA PIGEM AKTIIVSED TÖÖKOHA LOOJAD MITTE TÖÖKOHA OTSIJAD, MUGAVUSTE AEG PEAKS ÜKSKORD LÄBI SAAMA JA SEE JUTT KOHALIKU OMAVALITSUSE LÄHEDUSEST EI PEATA INIMESTE VÄLJARÄNNET….
Vaja on teise astme omavalitsust maakonda.Praegust riigi käepikendust ei ole maakonda vaja.Valdades vähendada ametnikke arvu ja nende kohustusi.Need kohustused lähevad üle maakonna tasandile.(Haridus,transport,tervishoid,päästeteenindus ja miks mitte ka ka kohalik politsei jne.)
See toiteahel, mis on koondunud nende olematute vallavalitsuste ümber ja kelle esmaseks eesmärgiks on mittemidagitegemine või siis oma enese naba imetlemine, oleks aeg ammu ära klaarida. Praegune olukord on kõige labasem korruptsioon ja mõjuvõimuga kauplemine.
lugege mõttega seda lugu, siin on ka selged ivad olemas.
Normaalne arutlus. Loomulikult ei ole mõtet kampaania korras valdasid liita vaid toimida nii, et kohalik kogukond oleks rahul. Eelkommenteeriatele- kritiseeriatele ütleks, et milleks Eestisse üldse maakondi, valdu ja külasid vaja? Lähme kõik, see Eesti rahvas, Tallinna LINNA, küll siis oleks hea elada! Õnn tuleb meie õuele, puha piimajõed ja pudrumäed jne.
aga kes on öelnud, et ühinemine käib kampaania korras? nii palju, kui lehest lugeda on olnud, siis nii vallavanemad kui volikogude esimehed juba mõnda aega asja arutanud. sisuliselt, eeldatavasti. hea oleks teada, kui suure panuse nendesse arutlustesse on andnud härra Kandima? ja nii palju, kui mina olen aru saanud, siis ühinemise mõte just selles ongi, et rahvas ei läheks tallinna linna.
argumendid pole üldsegi kehvemad kui hurraaga liitumise pooldajatel
Praegu käib kampaania kõik teenused Tallinna ja rahvas maalt minema. Hetkel on omavalitsusi, kes seda protsessi aeglustavad.
Ühe omavalitsuse läbi on tunduvalt lihtsam maakohtadest kulutusi kokku tõmmata ning teenuseid välja viia.
Juba praegu käib arutelu tõmbekeskuste muutmise (ehk likvideerimise) üle.
mis teenust vallavalitsusest saad?
Liitumine peaks toimuma päevapealt ja sügisesed valimised olgu juba ühe vallaga.
õige jutt.aga kes see toiduahelat lõhub
Mina olen üks neist, kes mandrilt saarele tulnud ja kodus tööd teeb, aga ma ei näe küll mingit seost kaugtöötegija ja kohaliku omavalitsuse vahel. Kogu minu töö käib nagunii internetis ja see, kas toimiv internet on või ei ole, ei sõltu sellest, kas kohalik omavalitsus asub kahe või neljakümne kilomeetri kaugusel. Nii, et ma ei saa hästi aru, kus siin point on. Teine asi on ilmselt ettevõtjatega, kel vaja kohalikust omavalitsusest ehituslube või muud taotleda – siin võib küll olla, et oma ja väike ning tuttav meeskond aitab sul seda kiiremini saada vm. Aga jah, kaugtöötajal pole küll vahet kui kaugel see omavalitsus täna asub :)
Kahju, et sa Andrus nüüd ühise omavalitsuse ideele vee peale tõmbasid. Tahaks uskuda, et sa oma sisimas sellisele veendumusele oled jõudnud. Kuigi pole ka võimatu, et reformita reformarid tahavad sinu abiga isamaata isamaalaste algatusele vee peale tõmmata.
Olen nõus, et tõmbekeskuste väljamõtlemine ei ole lahendus. Kuid et sina tahad Saaremaad jagada nii, et omavalitsustes ei oleks isegi tõmbekeskuste moodi kohti, siis on see vastutustundetu.
Andrus, sul on paar kuud aega, et uuesti ringi mõelda. Mõtle selle peale, et meil oleks vaja volikogu ja valitsust, kes oskaksid, tahaksid ja suudaksid meie elu edasi viia. Saaremaa on nii väike, et mitu omavalitsust ei tekitaks ühtset Saaremaa tunnet.
Las mees jahub, elu läheb ikka nii, kuidas rahvas ise tahab. Kuressaarest kolitakse mandrile ja väljamaale ning maapiirkondadest Kuressaarde, seniks kuni siit jälle suurema palga peale edasi ei rännata.
Mees pole aru saanud, et inimesed pole enam paiksed, nagu suurel vene ajal.
Minnakse sinna, kus on suurem sissetulek!
Kui Leisi saaks ühtse valla keskuseks siis nagu läheks ka,kahjuks või õnneks ilmselt uute juhtidega.
AGA MINA EI SAA MITTE ARU MIKS NENDE VALDADE JÄRELE NUTETAKSE? KÜLAD JA INIMESED JÄÄVAD JU ALLES EGA VALLAVALITSUS SIIS INIMESI MAAKOHAS KINNI EI HOIA! VALLAINIMESTEST OLEKS SIIS ROHKEM KASU KUI OSKAVAD UUSI TÖÖKOHTI LUUA JA OMA ENTUSIASMIGA TEISTELE KÜLAS EESKUJUKS OLLA!
lähevad ka avalikud teenused: arstiabi, tuletõrje, kiirabi, koolid, lasteaiad, bussiliiklus.
Likvideeritakse neid maakohtades nagunii, aga praegu kohalik vallavalitsus aeglustab likvideerimisi.
Ühe omavalitsuse all on selliseid likvideerimisi palju lihtsam läbi viia, sest vastuvõitlejad on nõrgad.
Kohalik omavalitsus pole vaid vallamaja oma nn kulukate ametnikega ja haldusreform ei ole üksnes valdade arvu kokkutõmbamine.Kui see nii oleks, siis optimeerige vallaametnike ja volikoguliikmete arvu ning IRL saab oma ihaluse kiiresti ja odavalt kätte. Leisis ju vajalikud avalikud teenused toimivad. Milleks toimivat hävitada. Haldusreformi selleks ju meeleheitlikult ellu kutsutakse.
olen hr.Kandimaga nõus ja mina ka ei taha ühte valda Saaremaale. Leisi valla valitsejad on teinud palju head oma inimestele, laste kasvamiseks ja koolitamiseks parimad võimalused antud, koolibussid, toidurahad, superilus kool, lasteaed, vanadekodu, külaseltsid jne. Kõik toimib, majad ei lagune ja on ilusti korda tehtud, ei mingit kitkumist valitsuse, volikogu ja teiste instantsidega. Kui see asjaajamine ja elu korraldamine läheb Kuressaarde siis ei ole meil enam midagi head loota, seal ei huvita kedagi mis või kuidas Leisis või mõnes teises kaugemas vallas toimub. Vingujad ja kadetsejad jäävadki iga asja peale kiunuma aga õnneks ei sõltu nendest midagi sest nad ei ole võimelised ise midagi tehema. Leisi vallavalitsusele ja volikogule soovin ainult head ja olge sama tegusad ja tublid edasi.
ET KUI KAOB KOHALIK VALLAVALITSUS SIIS KÕIK LAGUNEB JA TULEB PIMEDUS….
Kohalikud vallavalitsused on väikesed vürstiriigid, kus võim on ühe-kahe klanni käes, keda kõik kummardavad ja kelle kintsu kaabivad, sest paljud asjad, ehitusload nt ja muu oluline sõltub vallvalitsejast. Olukord on muutunud nii absurdeks, et on viimane aeg selline korporatiivsus kaotada ja juhtimine suuremale mastaabile viia. Pole ka saladus, et klanni võim on sageli ostetud pudeli eest poetaguste jotade häältega, aga mine ja tõesta. Väikesed vallad on lihtsalt raha raiskajad, arengu takistajad ja mõnetegelase nuumajad. See tuleb lõpetada.
see ei lõpe. Tuleb vaid teine klann.
Praeguse klanniga on vähemalt nii, et nad ise ELAVAD SEAL ja tarbivad samu teenuseid.
Uuel ja eemal elaval klannil on savi, mis kusagil külakolkas toimub.
Alustuseks toon OÜ Geomedia juhti Rivo Noorkõivu ühe arvamusavalduse eelmise aasta septembrist:
RIIGI ARENGULE REGIONAALME MÕÕDE
”Eestis käib usin ettevalmistus Euroopa Liidu programmeerimise perioodiks 2014-2020. Üha enam ilmnevad uue seitsmeaastaku siseriiklikud kontuurid, mis iseloomustavad Eesti liikumist Euroopa Liidu võimalikus peavoolus. Ideoloogia põhineb Euroopa Ülemkogu initsieeritud strateegial «Euroopa 2020», millega soovitakse liikmesriikidele anda tõuge aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu suunas.
Riigi ruumikorraldus on ressurss
Käesoleva aasta augusti lõpus kehtestas valitsus üleriigilise planeeringu «Eesti 2030+». See sisaldab riigi regionaalse arengu suunamise ruumilisi aluseid ja üldisi sihte.
Eesti tuleviku ruumipilti maalitakse sidusa ruumistruktuuriga, mitmekesise elukeskkonnaga ja välismaailmaga hästi ühendatud hajalinnastunud riigina. Samas pole selge, et kuidas näiteks Eesti rahvastiku-, haridus-, ettevõtlus-, ühistranspordi-, keskkonnapoliitika või teised riiklikud valdkondlikud poliitikad soovitud regionaalset mustrit toetavad ja kohalike omavalitsuste arengusihtidega seostuvad.
Määratlemata on eri haldustasandite koostöö ja territoriaalse arengu vastutus avaliku sektori poliitika regionaalarengu kontekstis tervikuna.
Asjaolu, et maavanematele on pandud vastutus maakonna tasakaalustatud arengu tagamise eest on vaid deklaratiivne, sest selleks puuduvad neil regionaalarengut mõjutavad hoovad.
Lõpptulemusena jääb keskvalitsuse võim tasakaalustamata ning linnade ja valdade arengutasemete vahed on riigisiseselt jätkuvalt suured. Olukorra teeb keeruliseks veel asjaolu, et Eesti on kahaneva ja vananeva rahvastikuga riik, kus üle 40 protsendi rahvastikust elab Harjumaal ja linnastumine jätkub.
Regionaalpoliitika vajab integreeritud piirkondlikke initsiatiive
Regionaalpoliitikat on määratletud kui majandustegevuse ja sotsiaalse heaolu regioonidevahelise jaotumise mõjutamist eesmärgiga vähendada ebavõrdsust. Seega on riigi regionaalpoliitika ülesanne aidata avaliku sektori poolt teadliku mõjutamisega tasandada riigisiseseid territoriaalse arengu erisusi, misläbi luua võimekus kõigi piirkondade arengueelduste tõhusaks kasutamiseks nii piirkondade endi kui kogu riigi arengu ja rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmiseks. Neile peab andma sisu koostatav «Eesti regionaalarengu strateegia 2020».
Igal piirkonnal on oma lähtepositsioon ja eeldused arenguks, mis sõltuvad tema sotsiaal-majanduslikust, kultuurilisest, keskkonnaalasest ja institutsioonilisest potentsiaalist. Seega tuleb arvestada territoriaalsete tingimuste erinevustega ning sõnastada need ümber kohapõhisteks arenguvõimalusteks koos meetmetega neid positiivselt võimestada.
Maavalitsuste ja maakondlike omavalitsuste liitude eestvedamisel ongi käivitatud maakondlike arengustrateegiate uuendamisalane töö. Soovitakse luua maakondlikud arenguplatvormid aastateks 2014-2020 ja pakkuda arendustööga seotutele eesmärgistatult kujundada piirkondade arengut.
Paraku pole maakondlikul strateegial jätkuvalt seaduse jõudu, puuduvad selle omanikud ja seadustamata on kavandatu elluviijad. Samuti pole selge ressursside tagamine ja vastutus. Kui strateegia seob parimal juhul omavalitsusüksuste, erasektori ja vabaühenduste poliitikavaldkonnad maakondlikul tasandil, siis kahetsusväärselt jäävad need lõimimata riikliku tasandiga.
Ühtse riigivalitsemise võimestamine
Puuduvad lüngad saab täita, kui maakondade põhjal moodustada kohustuslikud koostööregioonid, seadustada nende strateegiad ja luua juhtimiseks regionaalsed kogud. Viimased moodustatakse kohalike omavalitsuste esindajatest, kaasates liidrid ärisektorist ja vabaühendustest.
Kogud vastutavad regionaalarengu suunamise ja planeeringute alaste kohalike initsiatiivide eest. Nende ülesanne on tagada regiooni laiapõhjalise strateegia elluviimine, samuti kohaliku koostöö koordinatsioon ja keskvalitsuse institutsioonidega suhtlemine regionaalarengu küsimustes.
Oluline on sõlmida kogude ja keskvalitsuse vahel integreeritud regionaalsed partnerluslepped. Nende sisuks on riigi valitsemistasandite (kohalik, regionaalne ja riiklik) vaheline kokkulepe partnerluse põhimõttel eesmärgiga rakendada eri valdkondade poliitikat kooskõlastatult riiklikest ja regionaalsetest ühishuvidest.
Selline koostöö haaraks endasse valdkondade vahelise horisontaalse ja vertikaalse koostöö, järgides subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Lähenemisviis toimiks asjakohastel riiklikel ja regionaalpoliitilistel eesmärkidel ning mõõdikutel, mida lepingupartnerid jälgivad.
Samuti tuleb kooskõlastada poliitikavahendite rahastamiskanalid ning järelevalve- ja hindamismehhanism, mille alusel määrata strateegiate elluviimise kord poliitikameetmete tõhusaks rakendamiseks. Tekib suurem võimalus võtta vastutust kohtadel, seda kohalike omavalitsuste, riiklike ja ka Euroopa Liidu struktuurivahendite raha üksteist täiendava kasutamise üle. Partnerluslepetega saaks panna aluse mitmetasandilise valitsemise riiklikule strateegiale, milles on regionaalne mõõde ja selle omaksvõtmine eri tasanditel.
Uut lähenemist tuleks vaadelda ka võimalusena valdkonnapoliitikate tõhustamiseks ja institutsioonide vahelise koostöö suurendamiseks, mis arvestab enam kohalike eripäradega ja käivitab projektipõhiselt koordineerimata arengult ülemineku programmipõhisele, et suurendada elluviidavate tegevuste tõhusust ja läbipaistvust, vältida dubleerimist, stimuleerida kohtadel kompetentsi suurendamist ja toetada isemajandavaid lahendusi elukorralduseks.
Õppida teiste riikide praktikatest
Alustuseks on vajalik osaliste mõttemuutus senisest koostööpraktikast, mis on kantud ennekõike päevapoliitilisest rivaalitsemisest, mitte niivõrd koostööst sündiva kestliku arengu taotlemisest. Samuti tuleb selgeks vaielda institutsionaalne lahendus regionaalarengu otsustus- ja tegevusprotsesside läbiviimise haldamises.
Häid näiteid selleks on võtta näiteks Soome, Suurbritannia ja Prantsusmaa halduspraktikatest, kus regionaalne koostöö on riiklikul tasemel seadusandlikult reguleeritud. Koostöölepped on initsieeritud soovist kasutada piirkondlikke arengueeliseid, suurendada teatud kohalikke kompetentse läbi institutsioonide spetsialiseerumise riikliku toetamise ning seeläbi võimestada regioonide suutlikkust osaleda riiklikes koostöövõrgustikes ja üleilmastuvas konkurentsis.
Neid eesmärke on kindlasti asjakohane pidada silmas ka Eesti riigireformi kavandamisel, mille üheks osaks peaks olema eesti ruumimustri väärtuse vaesustumise pidurdamine ja regioonide konkurentsivõime tõstmine. Eesti riigi teekaardi koostamine eeldab reformikava, mis peaks hõlmama ka ümberkorraldusi regionaalpoliitikas ja seda ennekõike partnerluse suurendamise läbi ühtse riigivalitsemise põhimõtetest lähtuvalt.
Niisiis, sõuke jutt. See jutt aga ei tähenda mitte sugugi ei tõmbekeskuste keskset omavalitsuste ühendamist või veegi vähem ainult ühte omavalitsust Saare Maakonna piires!
Probleemid ja lahendused olid selgeks arutatud juba eelmise aasta märtsis Eestimaa Linnade ja Valdade Üldkogul ja formuleeritud selgesõnaliselt Eestimaa Linnade ja Valdade Üldkogu deklaratsioonis
http://f.ell.ee/failid/ELL_volikogu/2012/2012-03-31_Eestimaa_Linnad_ja_Vallad/DEKLARATSIOON_kinnitatud.pdf:
”…
Eesti linnad ja vallad esitavad senise ühekülgse omavalitsus- ja regionaalpoliitika kõrvale omapoolse alternatiivi. Vastupidiselt domineerivale tsentraliseerimise suunale tahame omavalitsusliku juhtimise, sealhulgas omavalitsuste koostöös toimuva maakonna omavalitsusliku juhtimise tugevdamist.
Eesti arengu võimalus ja kasutamata potentsiaal on maakondliku juhtimise tugevdamine nii, et maakonna omavalitsused on ühiselt olulistesse otsustusprotsessidesse kaasatud. Selleks esitame ettepaneku seadusandlikult sätestada linnade ja valdade koostöö ja ühine vastutus maakonna tervikliku arengu eest ning luua selleks võimalused maakonna elu ühiselt juhtida ja korraldada. See loob võimaluse terviklikumalt, strateegilises vaates kavandada ettevõtluse tugisüsteeme, pikaajalisi investeeringuid, terviklikku hariduskorraldust ja muid elulisi küsimusi, mida on omavalitsustel otstarbekas teha ühiselt.
…”
Mida selline deklaratiivne jutt aga sisuliselt tähendab, see on lahti kirjutatud Eestimaa Linnade ja Valdade Üldkogu teistes dokumentides ja sisuliselt on:
Regionaalpoliitilise mõõtme saavutamiseks tuleb taastada omavalitsuse teine tasand kohustuslike maakondlike omavalitsusliitude näol!
Milline on aga olukord Saaremaal – põhilise regionaalse tõmbekeskuse omavalitsused — Kuressaare ja Kaarma ei kuulu Saaremaa Omavalitsuste Liitu. SOL on ikka veel Kaasiku nägu ja maavalitsus on juba Kaasiku nägu!
Kui see omavalitsuste liitmine midagi annaks, siis oleks Kuressaare ja Kaarma juba ammu ühinenud!
Lihtne küsimus, mis hakkab juhtuma maalasteaedadega kui vallad ühinevad- paneks lapse hea meelega töölähedasse lasteaeda. Hetkel on Kuressaares eelisjärjekorras linna ja Kaarma valla lapsed, kas siis on nad võrdsed?Tõenäoliselt Leisist ei hakata lapsi linna tooma kuid 15 minutilise sõidu kauguselt, miks mitte…
Uskumatu!!!
Toon välja 3 seisukohta, mis selles jutus on:
1.Mõistlik ei ole selline olukord, kus….
2.Meil ei ole vaja kuhugi tormata…
3.Leisi vallavolikogu on seisukohal: tõmbekeskuste teooria haldusmuudatuste alusteooriana Saare maakonda ei sobi. Seetõttu seisukohta Saaremaa tõmbekeskuste osas ka ei võetud.
Jätkame siis rahulikult tormamata selles ebamõistlikus olukorras ja ärme võta igaks juhuks ka seisukohta.