Põhilised vead silotegemisel

Silotegemise algus pole enam mägede taga, sööda kvaliteedist sõltub aga paljuski piima kvaliteet, toodangu kasv ja lehmade karjas püsivuse aja pikenemine.

Silo kui piimakarja põhilise sööda kvaliteedi langus ükskõik mis põhjusel toob kaasa nii loomade tervise halvenemise, produktiivse eluea lühenemise kui ka toodangu languse, mis võib rahaliselt olla vägagi märkimisväärne, rõhutavad Eesti maaviljeluse instituudi teadlased hiljuti lõppenud uuringus, mis käsitleb sööda seost lüpsilehmade heaolu ja karjast väljamineku eaga.

Uuringus toob Eesti maaviljeluse instituut välja nõuded, mille vastu silotegemisel kõige enam eksitakse:

* kasutatakse bioloogilisi silokindlustuslisandeid tingimustes, kus need ei suuda tagada efektiivset piimhappelist käärimist (süsivesikutevaene silomaterjal, hilissügisel käärimiseks madal temperatuur);

* rohu niitekõrgus on liiga madal ja niitmisel satub silosse mullaosakesi (mullas ebasoovitavad mikroseened ja klostriidid);

* rohi on liiga vana ja sisaldab palju kõdunevaid taimeosakesi, mis on asustatud piimhappelist käärimist takistavate ja mükotoksiine tekitavate saprofüütsete mikroseentega (Fusarium, Muco, Alternaria sp);

* silo tehakse aladelt, kus pole kevadel tehtud äestamist ja mutimullahunnikute likvideerimist (silosse satuvad ebasoovitavad mullaosakesed, eriti närvutatud rohu käsitsemisel).

Silovalmistamisel tuleb valida õige koristusaeg, niitekõrgus, hekslipikkus, tallamistihedus. Rohi ei tohi olla mulla või väetamisel kasutatud lägaga saastatud. Tähtis on silohoidla järk-järguline kiire täitmine rohumassiga ja tallamine ning hermeetiline sulgemine, osutavad teadlased. Ka tuleb rohumaid aeg-ajalt uuendada ja korralikult väetada. Silo kvaliteeti aitab tunduvalt tõsta ka rohumassi närvutamine põllul.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 355 korda, sh täna 1)