Sallimatuse käärid Eestis – miks ometi? (8)

45 227 ruutkilomeetrit – just nii suur on minu kodumaa. Ükski sentimeeter sellest pole lihtsalt kätte tulnud ja alati on keegi nõudnud lõivu, tuues kaasa kannatusi, verd ja pisaraid.

Tegelikult oleks Eesti aga üks väärtusetu ja anonüümne kõnnumaa, mille pärast ajaloos küll hirmsasti riieldud on, kui poleks Eesti inimesi. See on tõsi, sest siiani ei ole Eestist avastatud ühtki pudrumäge ega piimajõge ning aastaringi vältav kehv suusailm ei ole ka just asi, millega pikalt praalida. Just need 1 286 540 inimest on Eesti suurim varandus, keda tuleks hoida kui hindamatut silmatera.

Pessimism ja ärapanemine

Eestlaste oskus raskel ajal kokku hoida ja visalt kannatada on andnud minule täna võimaluse elada Eesti riigis ja rääkida eesti keelt. Vaadates praegu ühiskonnas toimuvat on aga kaheldav, kas kõik minu kaasmaalased seda samamoodi näevad.
Pole olemas kriitikavaba demokraatlikku ühiskonda, aga liigne pessimism ja ärapanemine ei ole uutele ideedele just parim kasvulava. Mõelgem kas või julgele näitlejale Mari-Liis Lillele ja tema probleemidele viitavale esinemisele loomeliitude ühispleenumi mälestusüritusel ning sellega kaasnenud furoorile Eesti meediamaastikul.

Ühiskonnas võimutseb mentaliteet, et tee siis ise paremini, rääkida oskab igaüks. Mind häirib, et inimeselt, kes julgeb avalikult viidata tõsistele kitsaskohtadele, eeldatakse kohe ka toimivate lahenduste olemasolu. Mari-Liis Lill on näitleja, tema töö on luua, poliitikute töö aga leida lahendusi ja juhtida riiki.

Ma ei mõista, miks peab Eestis alati inimesi risti lööma selle eest, kui keegi julgeb nii-öelda oma liivakasti piiridest pisut väljapoole tungida. Imepisike riik nagu Eesti ei saa endale lubada sellist lõputut rivaalitsemist ja vastutusest kõrvale hiilimist. Kui kõik Eesti kodanikud teeksid hingega oma tööd ja teeksid ka pisut rohkem, kui töölepingus kirjas on, siis võib-olla ei oleks Mari-Liis pidanud selle kõnega esinema.

25 aastat tagasi räägiti sisuliselt samu asju, mis näitab, et koostöö riigi ja rahva vahel on endiselt kesine. Selle asemel, et kriitika välja naerda või end selle suhtes kurdiks teha, sest see on otseseks ohuks mõne võimul olija soojale kohale, võiks hoopis lõpetada ilkumise, vaadata oma ninaotsast pisut kaugemale ja teha koostööd.

Kriitika on normaalne nähtus. Keegi meist ei ole täiuslik ja kõik eksivad. Kui demokraatlik võim ei suuda tolereerida tavaliste inimeste arvamusi ja tõmbab neile juba eos kriipsu peale, jääb Eesti igaveseks paigale tammuma.

Sallimatus ja ükskõiksus on luksus, mida Eesti inimesed endale lubada ei saa. Eesti edu võti peitub koostöös ja usalduses üksteise vastu. John Steinbeckil oli tuline õigus, et kaks meest suudavad üles tõsta suurema kivi kui üks mees. Eesti riigi vundamendi saime koos laotud, aga et müürid tugevad ja sirged saaksid, jääb üksiküritajate rammust väheks.

Tolerantsus pole utoopia

Francis Fukuyama väitis, et ühiskond ei toimi ilma usalduseta. Usaldus tähendab aga ühiskondlikke kokkuleppeid, kirjutamata seadusi, millest kõik kinni peavad. On loogiline, et me ei varasta poest ega ütle võõrale inimesele halvasti, mis sest, et ta meile ei meeldi. Paljud tänapäeva ühiskonna toimimiseks vajalikud institutsioonid põhinevad usaldusel. Eesti vaevleb aga selle koha pealt suures kriisis. Kõik, mis ripakil, viiakse minema ja anonüümsed kommentaatorid ussitavad virtuaalmaailmas.

Usalduskriis on aga palju laiaplaanilisem ja imbunud ühiskonna igasse valdkonda. Rahvas ei usalda riiki ja inimestel on ükskõik, mis edasi saab. Sotsioloog Katre Sakala palub härdalt Postimehe arvamusküljel: “Ärge võtke meilt lootust!”
Miks on viimasel ajal eestlaste vahel ringi jooksmas must kass, kes kõik suhted segaseks ajab? Teadupärast hakkab kala mädanema peast, aga tundub, et sel korral tuleb näpuga näidata hoopis mõningatele eestlaslikele iseloomuomadustele, mis halva eeskuju mõjul tugevamalt domineerima hakkavad. Jah, Eesti on külm ja pime ning Euroopa kõige valgema nahavärviga maa, aga siiski võiks püüda pisutki rohkem märgata, hoolida ja usaldada. Igaüks meist on kellelegi eeskujuks ja loob oma käitumisega järgmise põlve suhtumiskultuuri.

Tolerantsus Eestis ei ole midagi utoopilist. Kõik on võimalik, kui iga eestlane sellesse pisutki panustaks. Olukord ei ole üldse nii lootusetu, kui näib, sest lõpuks on eestlane treitud vintskest puust ja võtab end kokku, kui tunneb, et asi totaal-selt allamäge veerema hakkab.

Vähem demagoogiat ja rohkem tunnustamist ning me olemegi jälle poolel teel ihaldusväärsesse heaoluühiskonda.

Maris Kõrgesaar
Kuressaare gümnaasiumi abiturient

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 700 korda, sh täna 1)