Kas muusikul on Eestis võimalik rikkaks saada? (1)

1968. aasta kevadel läksime ansambliga System Tartust esinema Paide kultuurimajja, kus esinesime kolm õhtut: reede, laupäev ja pühapäev.

Olime harjunud sellega, et Tartu ametiühingute nõukogu kultuurihoones maksti meile iga tantsuõhtu eest 60 kopikat näo peale. Nüüd järsku Paides maksti igal õhtul 10 rubla. Seega sai igaüks 30 rubla võrra rikkamaks. Siis oli selline tunne, et järgmine ost on kas lennuk või allveelaev.

Saime tollal küll 32 rubla 50 kopikat stipendiumi, aga selle kõrvale 30 rubla saada – see oli minu jaoks pöörane raha, tundus lausa miljonina.

Üks periood, kus mul rahamuresid eriti polnud, oli ansambli Apelsin ajal. Järgmine selline periood oli Rock Hoteli alguses. Kui ansambel suudab end kuuldavaks teha ja saavutab mingi populaarsuse, on tööd paari aasta jooksul meeletult palju, jõua ainult ära teha. Apelsini kõrvalt laulsin restoranides ja varieteedes.

Sel ajal, 70-ndate lõpus ostsin oma esimese auto. 1981. aastal hakkasin maja ehitama. Siis oli seda raha, mida ehituse sisse panna. Vahepeal, tõsi küll, tekkisid ka pausid.

Laulva revolutsiooni aeg oli küll üks mu laineharju, aga au ja kuulsuse oma. Laulsime isamaalisi laule ja tegime suure tuuri, aga teenisime selle pealt vaid sümboolselt. See, mis sealt sain, oli teistmoodi kapital, mis kasvatab intressi siiamaani.

Eks neid suuri kontserte on olnud – näiteks koos Jaak Joala ja Tõnis Mägiga –, aga väga harvad on need korrad, kui oleme saanud teenida publiku hulga pealt. Eks omal ajal sai vigu tehtud – ei osanud õigel kujul lepinguid teha ega nõudmisi esitada.

Oma kogemustest võin öelda: laulmisega Eestis rikkaks ei saa, aga ära elab. Sõltub muidugi, kui kaua sa oma asja ajad, kuidas sind vastu võetakse, kui edukas oled. Minu üsna pikaks veninud karjääri jooksul on neid lauljaid tulnud, olnud ja läinud kümnete kaupa. Kõigil ei ole hästi läinud. Minul on olnud hea saatus.

Ma ei ole selline inimene, kes teeks palgatööd esmaspäevast reedeni, hommikust õhtuni. Viimane kord tegin seda Kuku raadios, kui tollane peatoimetaja Erki Berends kutsus mind sinna plaate keerutama. Kui pidin seal olema osa päevi juba kell kuus hommikul eetris, aga olin saabunud kusagilt mängult koju kell kolm, sain aru, et mulle selline regulaarne töö üldse ei meeldi. Mis sellest, et niisugune elu on kindlasti rahulikum.

Olen vajadusel võimeline küll ennast sundima, aga vabakutselise elu on mul liiga veres. Usun, et saatus loksutas mind paika just selliseks, nagu ma olen, ja olen selle üle õnnelik.

Arvan, et raha mõttes on mul kõige parem elu just praegu. Ptüi-ptüi-ptüi – tänu headele inimestele, kes mind kutsuvad, on mul tööd. Saan selle eest teenitava tasuga oma maksud ja liisingud makstud, söögi ostetud, vahel endale mõne reisikesegi lubada. Kuna mu ambitsioonid on väikesed, jääb raha ülegi. Mõnikord on hea seda kulutada – näiteks raamatute ja ka napsi peale. Aga mul ei ole enam vaja uusi kortereid, maju, värvitelereid. Riideid, jalanõusid ja nips-asju ma kokku ei osta.

Mind toetab ka väike pension, mis on nagu maast leitud raha. Kui pension oleks mu ainus sissetulek, peaks ilmselt mõne asja pealt rohkem kokku hoidma. Mul on siin kõrval Muhu saarel inimesi, kes elavad ainult pensionist, ja nad on hakkama saanud. Ehk saaks minagi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 242 korda, sh täna 1)