Kallis tõkkepuu, ma armastan sind! (28)

Kallis tõkkepuu ma armastan sindMa pidasin duelli. Võitlesin Saaremaa kaubamaja parklas tõkkepuuga. Pikk ja julm lahing oli. Mina kaotasin. Nüüd olen sinisel lehel. Diagnoos: salastatud.

Parklasse sisse laskis tõkkepuuautomaat mind kenasti. Sisenemine sellesse parklasse on alati sama lihtne nagu parteisse astumine. Vajutan aga nuppu ja parklapilet tuleb sellise hooga, et kui patrullpolitseinik Valge automaadi ette kiirust mõõtma panna, saaks aparaadist väljuv pilet kiiruseületamise eest trahvi. Kindlasti saaks.

Vembukas tõkkepuu

Niisiis, sisenemisel asi töötab, viis pluss, ühtegi etteheidet ei ole. Aga katsu sa kurat sealt välja saada. Väljumisel tuleb tõkkepuul mingi vemp sisse. Täpselt nagu partei – sisseastumine on sinu probleem, väljaastumisega on raskusi, jälle sinu probleem.

Olgu tõe huvides lisatud, et enamikel kordadel laseb tõkkepuu ikka sama kenasti parklast välja ka, kut ta sisse laskis. Aga sealsamas mingil hetkel, vahi kurinahka, võtab ramp käde ning kukub narrima. Lihtsalt ei tee tõkkepuud lahti ja kõik. Vehi selle piletiga ennast kas või leinakaseks.

Jõuan tõkkepuu taga oodates pea peal seista, remontida parkla kõrval majas ühe Pätsu-aegse ruipingi, mängan muidu lolli ning käin jalgsi linna lähedal ühes vööras talus, kus panen lehmad õhtuse lüpsi jauks rivipeale valmis. Enne kut lauttast ära tulen, karudan kallitel loomadel veel alusheina ka ära. Tulen jalgsi linna tõkkepuu juure tagasi ja mis ma näen. Mette midad pole vahepeal muutund. Tõkkepuu vahib ikka tuima näuga mo autole otsa ning on teine päris vait.

Võtan uuesti pileti ja proovin seda asetada küll nii ja naa. Võtan ennast isegid korraks päris alasti ja liputan, äkist tõkkepuu ehmatab või sedasi. Aga see ramp on nii tuim, äi see ehmata. Ei tule see värk lahti. Äkist märkan, et keegi hea inimene on tõkkepuu peale kirjutanud, et päike on süüdi. Tõkkepuu ja päike ei pidavat omavahel läbi saama.

Kui üks teist näeb, lähevad kuradid kohe karvupidi kogu, sädemeid lennab ning mingist koostööst äi saa juttugid olla. Vaadan mina siis ringi, aga mida pole, see on päike. Hallid pilved ja vihm esimeste piiskadega on küll kaubamaja parklas platsis.

Mõtlen, et see päikese puudumine on küll oluline info ja panen olukorra täpse kirjelduse koos kuupäevaga tõkkepuu peale kirja. Kena, et autos oli kirjapulk käepärast võtta. Muidu oleks kõik see jutt, mis sa praegu loed, ära jäänud.
Jätkuvalt nõutu näuga, märkan äkist, et pileti peal on üks kena lauatelefoni number. Võtan oma udupeene Ameerika telefoni välja ning kukun numbrit valima. Üks helistab vahele. Kurat, vannun ma vanakuradit samamoodi nagu Tätte eelmine nädal Arensburgis, kui Neeme Rand talle kogemata keset kontserti poole laulu peal sisse helistas.

Oskamatuse ordeni kavaler

Turvafirma klienditeenindaja püüab kõne kiiresti kinni. Kiitus talle selle eest. Kurdan muret ja palun, et äkist teeme koostööd ning viskame selle tõkkepuu varre korra üles ja ma putkan sajaga alt läbi. Klienditeenindaja on nõus. Aga igaks juhuks mainib ära, et tõkkepuu mitteavanemine on minu oskamatuse viga.

Mina lisan omalt poolt viisakalt, et selle aparaadiga on tegelikult algusest peale mingi kepp. Oskamatuse ordeni saamise üle on mul samas väga hea meel. Luban suhtuda ordenisse au ja väärikusega ning kanda seda nagu ühele väljateenitud ordenile kohane. Hoian ordenit nüüd alati enda lähedal, sest ei me ette tea – võib juhtuda, et seda ordenit läheb mool äkist näiteks tuleva kessigu tarist. Siis kena taskust võtta. Küll ta taskusse ära mahub.

Ja kui tõesti ei mahu, siis panen ordeni kas või ümber jala Hallimägi Aivari teibiga kõvasti kinni. Saavad oskamatuse orden ja sääremari seltsis juttu ajada. Sääremarjal ka muidu üksi igav.

Jah, aga kokkuvõttes moole tundub, et neid oskamatuid meitel sii Kuressaare linnas ikka jagub. Ma ole ikka mitu kenat korda oodanud kelleti sabas, et sealt parklast välja pääseda. Kujuta pilti, oma silmaga olen näinud, kuidas see kurivaimust võetud tõkkepuu mitte ainult moole, vaid ka teistele vempu mängab ja kenassi inimessi kiusab.

Ühe vanamehe võttis ühekorra irmpsasti joppima. Kutsus kratte ja vanakuradit ennast ning lubas autole üleronimiseks karssa teha, kui tõkkepuu kohe varvast ei lase.

Aga mo väikekodanlik hell hing ikka vaikselt loodab, et äkist ühel kenal päeval tulevikus leitasse meitele sinna parklaväravasse sõuke lahendus, mis äi sõltu päikesest, tähtede seisust ega sellest, kas Leida lehmal Mustigul on piim kinni või lahti. Vaid töötab alati ühtemoodi ja just sel hetkel, kui seda aparaati tööks tarist on.

Ma võtsi oma julguse puhas kogu ning tegi oma armastatud tõkkepuust ühe pisise pildi ka. Mälestuseks või sedasi :) Olge siis tublid ning kena kevadet teitele!

Karol Kukk
võitleja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 5 398 korda, sh täna 1)