ÜHE PÄEVAGA 5000 SÕÕRIKUT: Reedel küpsetas Marja-Liisa Kolga rekordhulga sõõrikuid. Foto: Sander Ilvest
Läinud nädalal Saarte Hääles ilmunud uudis, et Auriga kaubanduskeskuses avas hiljuti uksed sõõrikukohvik, tõi lagedale tõsiasja, et saarlased on tõeline sõõrikurahvas.
Pärast artikli ilmumist on sõõrikukohviku leti taga pidevalt loogelnud pikk järjekord inimestest, kes kõik kannatlikult oma portsu värskeid sooje sõõrikuid ootavad. Sõõrikukohviku juhataja Pille Peetsalu sõnul käib leti eest iga päev läbi ca 400 klienti, mis on väga korralik tulemus ja arvestatav kliendibaas. Midagi sellist ei osanud ka mandril sõõrikumüügiga tegelev firma saarel kohvikut avades oodatagi.
Oma esimese rekordi püstitas Auriga sõõrikukohvik läinud reedel, mil tööl oli tavapärasest rohkem inimesi. Kausitäiest taignast saavat 200 sõõrikut. Reedel oli kliente aga sedavõrd palju, et tainast tehti ühtekokku 25 kaussi, mis tähendab, et ühe päevaga tehti umbes 5000 sõõrikut. Oma rolli mängis seejuures kindlasti seegi, et ka taignavalmistajaid oli sel päeval veidi rohkem.
“See 25 kaussi on praeguse seisuga olnud tõesti rekord, aga kes teab – eile (teisipäeval – toim) oli meil näiteks 17 kaussi tainast ning arvestada tuleb, et oli alles teisipäev. Eks näis, mis see nädalavahetus toob, ilmselt võib tulla uusi rekordeid,” naeris Peetsalu. Seda enam, et lisandumas on veel paar uut töötajat ning praegused töötajad on samuti nüüdseks õige tragi töötempo kätte õppinud. Kõik 5000 sõõrikut leidsid ka ostja, sest vastavalt nõudmisele neid ju tehtigi.
Peetsalu on saarlaste suurest sõõrikuhuvist vaimustuses. “Oleks ainult, et masin küpsetaks kiiremini, aga masinat kiiremini tööle panna ka ei saa, kuna sõõrikud ei küpse siis lihtsalt ära,” nentis kohviku juhataja.
Pille Peetsalu märkis, et kui ta enne kohviku avamist Auriga keskuses töövestlusi käis tegemas, tundus, et majas nii palju rahvast ei liikunud. Nüüd on aga ostlejaid keskuses järsku tunduvalt rohkem. “Ma loodan, et tänu sõõrikutele on teistelgi kauplustel kliente rohkem,” oli Peetsalu lootusrikas.
Idee sõõrikukohvik Saaremaale tuua tekkis Sõõrikumeistrid OÜ-l tänu sellele, et saarlased käisid tihti nende Pärnu müügipunktis sõõrikuid ostmas, öeldes, et kodusaarel neil selline võimalus paraku puudub.
Loading ...
Kui sõõrikukohvik on 10 tundi päevas avatud siis on tööaega 600 minutit.
Mis nüüd tahate õelda, et 10 tundi jutti lendas igas minutis 8,3 sõõrikut sealt tehasest välja :D
Ehtne reklaamartikkel
Aga seal on tõesti pidevalt saba ootajatest ja pidev küpsetamine. üldse ei imesta, et rekord on tulnud, pontšikud on head ka neil.
Aga teenindus jätab küll soovida.
Teenindus tõesti 10 palli süsteemis 2
ja selline ´”tervislik toit” on siis Saaremaa ja Kuressaare edulugu???
Ega sõõrikud polegi ju TOIT! Kas Teie, lugupeetav, pole kunagi söönud näiteks torti? Või kringlit? Needki pole ju “tervislik toit”, kuid ometi ostetakse ja süüakse! Sama lugu on sõõrikutega.
Mina isiklikult ei saa kahjuks endale lubada seda maiust kahel põhjusel – olen vaene pensionär ja lisaks veel ka ülekaaluline… :-(
kas ülekaal tuli vaesusest?
(Kui Te just niimoodi endast arvate!) :-)
Ega ma siis kogu oma elu pensionär pole olnud! Ja oma ilusas nooruspõlves sõin hea isuga nii teiste kui ka omatehtud pontšikuid – neid sõõrikuid, noh!
Kas on veel küsimusi?
Sul on täiesti õigus, pontšikud on ebatervislik toit! Enne võtta väike tükikene kooki- see pole ju rasva sees küpsetatud ja kooki võib teha täiesti tervislikest ainetest näiteks nagu kohupiim, marjad jne… Aga eks siin kehtib jälle vast reegel, et igaüks peab omal nahal järele proovima!
P.S. Hais, mis Aurigasse sisenedes vastu lööb, on tõesti eemaletõukav.
Armas pensionär,
kas “ilusas nooruspõlves” sõite “hea isuga nii teiste kui ka omatehtud pontšikuid” vaesusest või rumalusest? Või ei välistanud üks teist?
(Olgugi, et mul on äärmiselt imelik sellise nimega inimese poole pöörduda!)
Oma kauges nooruses töötasin ma vabrikus, kus mu palk oli RUBLADES veidi suurema numbriga kui praegune pensioni number EURODES! Lisan igaks juhuks – ma polnud vaene, vaid võisin lubada endale meelepäraseid asju täpselt nii palju, kui hing ihaldas! Kusjuures mitte ainult endale, vaid ka oma lastele!
Ja rumal hakkasin ma olema (kahjuks tõepoolest!) alles peale pensionile jäämist, nii nagu peaaegu kõigi füüsilise tegevuse lõpetanud inimestega juhtub – süüa tahtsin endises koguses, tegevust aga nii paljuks ei jätkunud! Ja nii olengi ma praegu tervelt 20 kg raskem kui pensionile jäädes.
Aga sõõrikute järele ei jookse – vot nii palju mul seda arukest veel ikka on!
Kas on veel küsimusi?
5000 tükki. ha ha ,naerunumber
ei taha enam Aurigasse sisse astuda, sest see küpsetamisega kaasnev juba hais ajab südame pahaks. Sama ka Kaubamajas, kus praetakse pannkooke, pärast haised ise ka veel tükk aega. ei sobi selline avatud kohvik kahjuks, ükskõik kui maitsvad nee sõõrikud ka poleks. See hais imbub ka kõikidesse toodetesse, mida müüa soovitakse.
Olen sama meelt,vastik hais hakkab kohe sisenedes vastu.
Ja imelik veel,et kui mina Aurigas olen käinud,on letiesine täiesti tühi ja ka letipeal pole ühtegi pontsikut näha,söörikutest rääkimata.Kui seal nii suur läbimüük on,siis ei tohiks ju pildistamise ajalgikandik neist täis olla.Ei usu seda juttu!
Kahjuks jäid mul need sõõrikud maitsmata, sest 18.04 lõunaajal alles leotati masinat kuivanud taignast puhtaks, uus taigen oli tegemata ja sõõrikutest võis vaid und näha.Minu küsimise peale vastas müüja,et ta ei oska öelda kaua tal aega minna võib, sest kõik tööd on veel tegemata.Olin väga pettunud, sest tahtsin linnast koju neid kiidetud küpsetisi tuua,aga ära see jäi.Endamisi imestasin, et keskpäeval, kui kogu rahvas kõige rohkem liigub äkki on nõudepesu ja pood kinni.Kas seda asja ei annaks juba läbimüügi huvides paremini korraldada?
sa ei jäänud millegist ilma kui sa neid rasvaseid produkte ei saanud, loodan, et võtsid lähimast toidupoest midagi tervislikumat näiteks nagu sepikut:)!
See rasva hais on tõesti päris haige. Esimene asi, mis keskusesse astudes näkku paneb. Praegusel ajal on juba tehnika piisavalt arenenud, et see rasvalehk kinni püüda ja kusagile eemale juhtida. Puhas lohakus.
110 krooni kilo on ikka liiga kallis, selle eest saab palju muud ja palju paremat.
et te ikka oma tigedusse ja kadedusse ära ei lämbu!!
Lugesin ja lugesin neid kommentaare ja mõtlesin, et kas tõesti on saarlased nii vingus rahvas, nagu ma neist kuulnud olen! Ja tuleb välja, et on jah! Nagu koer heintel – ise ei söö, aga teiste kallal võtavad iriseda ja lõriseda!
See tigeduse ja kadeduse uss on tegelikult väga salakaval, kuid väga visa loom – kui juba kord uuristama pääseb, ega siis naljalt lahti lase! Selle kätte surrakse kah!
Kas nüüd on vaja rõõmust ainult hõisata, ka need negatiivsed kommentaarid on asjalikud, aitavad parandada ventilatsiooni, teeninduse taset ja võibolla tuuakse ka nende rasvaplönnide hind allapoole.
Ega ka seal Pärnus pole nendel suurt minekut midagi, ainult, et hind seal odavam.
Just minu mõte! Selline tunne jääb, et iga uue asja peale peab kohe rõõmust hõiskama ja kõigega rahul olema, kui ei, siis oled negatiivne vingukott. Kui asi on tõesti hää, siis ei virise eriti keegi. Kui aga midagi negatiivset välja tuuakse, siis tuleb seda võta pigem kui asjalikku kriitikat, mille abil oma ettevõtmist parandada ja inimestele sobivamaks muuta.
Jaah, mullegi oleks meele järgi, kui see rasvalehk veidi leebem oleks. Praegu matab liialt hinge.
*meele järele ikka:)
see jutt on küll vale et saaremaal pole sõõrikuid ja pontsikuid müüdud kuressaare linnas vana rehesauna taga küljes oli piruka saalike kes lihtsalt teadmatusest seal ei käind on ise süüdi
Jah, aga vaata , varsti on neid sööriku tegijaid iga nurga peal, kohe jagub matkijaid kui kuuldakse , et asjal on minekut!
Anna minna, kuni oled veel ainutegija, söörik pole paha !
Selsamal rekordireedel oli vist päris palju neid, kes ilma jäid. Mina seisin natuke aega isegi järjekorras, aga vaatasin, et läheb liiga kaua aega ja tulin tulema ilma sõõrikuteta. Kodused olid pettunud ja ise ka pärast kahetsesin – oleks teadnud, et kodus neid nii oodatakse, oleksin järjekorras edasi seisnud. Ma arvan, et need sõõrikud on natuke selline nostalgialaks. Pole tervislik, selge see, aga vahel harva ikka võib. Minu sõõrikunostalgia on pärit nõukaaegsest sõõrikukohvikust Tallinnast, kino Sõprus kõrvalt. Seal sai ikka käidud – klaasis piimakohv ja sõõrikud, mmmmm :) … selline mõnus linnaskäimise elamus oli alati. Ega neid igas linnas ju ei küpsetatud ka. Nii, et ma ei imesta, et neil lööki on, ma üritan ka uuesti järgmisel korral kui linna satun :)
inimesed keegi ei ole käskinud teil neid söörikuid sööma min’na kui ei taha ärge virisege.ja kui te arvate et oskate paremibni jh kiiremin8i siis tehke ise neid söörikuid,püütke nendest töötajatest ka aru saada see kohvik alles avati ega nad ei pea kohe kõike hästi oskama nad alles õppivad antke aega inimestele jh kui mina olen söörikuid ostmas käinud on ka pikk järjekord aga mul on nii palju kannatus et oodata jh kui te arvaté et söörik teid paksuks teed siis ärge sööge.seda sööriku haisu pole enam mittu päeva aurigas .ega töötajad pole selles süüdi et ventilatsiooni toru ei tõmbanud õieti aga nüüd on korras juu pole haisu enam kui uksest sisse lähed.
väga õieti öeldud!!!
proovisin mõne sõõriku ära, enam ei kipus ostma, rasvakäkid, mis lisab aint kaalu. Enam ei kipu ostma. hetkel kliente palju, sest proovijaid on palju, pärast kaotavad oma kliente sama kiires tempos kui see tekkis :)
Ma tahaks ka õgida neid sõõrikuid. Kui suvel Saaremaale puhkama tulen, siis ostan paar kilo esimese hooga kindlasti!
SÕÕRIKUKOHVIK AVATUD????jessssssssss:)
Meie sõõrikumasin teeb näiteks 1200 sõõrikut tunnis….Kes ei usu,tulge Rapla Selverisse vaatama….oleme kohe peasissekäigu juures