Kõrge vanus on eluraamatu keerulisemaid peatükke

On üsna tõenäoline, et kõik eakad vajavad elu lõpusirgel rohkemal või vähemal määral hooldusabi.

Eesti perede traditsioon on läbi aegade tuginenud põhimõttele, et kõige parem on vananeda ikka oma kodus. Kuid olukorrad, kus eakas vajab pidevat ööpäevaringset hooldamist ja järelevalvet, on peredele väga stressirohked ja füüsiliselt rasked. Topeltpinget lisab asjaolu, et sageli peab üks pereliige eaka hooldamise tõttu loobuma oma töökohast ja sissetulekust, mistõttu kannatab kogu pere elukvaliteet.

Seega seisavad tänased pensioniealised (ja nende lähedased) küsimuse ees, kuidas tuleks toimida siis, kui (häda) vajadus käes.

Ei ole kerge otsus

Esimene käik peaks lähedastel olema kohalikku omavalitsusse, pidamaks nõu sotsiaaltöötajaga, kuivõrd on kujunenud olukorras võimalik kasutada koduhooldusteenuseid.

Nimetatud teenuste osutamise eesmärk on võimaldada eakal võimalikult kaua toime tulla oma kodus. Piisavalt paindlikult korraldatud koduhooldusteenused võimaldavad ka lähedastel jätkata harjumuspärast töö- ja isiklikku elu.
Palju keerulisem on olukord siis, kui koduteenuste võimalused ammenduvad või kui eaka seisund eeldab pidevat järelevalvet.

Tuginedes rahvusvahelisele eakatetöö kogemusele, saan öelda, et ka teistes riikides (meile palju eeskujuks toodud Soomes, Rootsis, Norras jm) ei ole elu lõpusirgel hooldekodusse minek eakale kerge ja heameelega tehtav otsus. Mida hilisemasse eluperioodi see jääb, seda valulisem, olgugi et nendes riikides on hooldekodu traditsioon eksisteerinud juba pikka aega. Küll on seal aga palju mõeldud sellele, millal ja mille põhjal inimene selle otsuse teeb.

Tahaksin edasi anda mõned nõuanded, mis nimetatud otsust teha aitavad.

Oma silm on kuningas.

1. Tunne huvi, millised eakatekodud asuvad sinu lähiümbruses ja miks mitte ka teistes sulle olulistes Eesti paikades.
2. Mine kohale: mida näed, kuuled, mis lõhnu tunned? Olulisim neist on see, milline näeb tulevane kodu välja, missugused on sealsed töötajad, praegused elanikud.
3. Kuidas sinuga suheldakse? Millist infot teenusest antakse avalikkusele?
4. Milline on eaka päevakava? Kas see sisaldab veel midagi peale hooldustoimingute? Kas on võimalus õues värskes õhus istuda, turvaliselt jalutada?

Elumuutusega kohanemisel tasuks lähtuda põhimõttest “koera saba saab ka jupikaupa lõigata” ehk paljudes hooldekodudes on võimalik saada intervallhooldust. See tähendab, et eakas elab hooldekodus algul lühemat aega – paar nädalat või kuu. Ühelt poolt võimaldab ajutine hooldus omastele vajalikku puhkust, teisalt vähendab hirme ja eelarvamusi.

Oma töö tõttu olen külastanud paljusid Eesti üldhooldekodusid ja võin täie kindlusega kinnitada: üldine olukord on väga paljudes asutustes paranemas. Seetõttu julgen ka nimetatud nõuandeid anda.

Töötajaist oleneb palju

Kuid tähtis ei ole vaid väliselt hinnatav. Eaka meeleolu saavad eelkõige mõjutada asutuse töötajad. Kuidas mõistetakse vanadusest tulenevaid tegevustakistusi, haigustest tulenevaid vaevusi, emotsionaalseid vajadusi ja üleelamisi – neid nähtamatuid kriteeriume kannab endas asutuse töökultuur. Ka lähedased saavad palju ära teha – käia külas või olla muul viisil kontaktis.

Koduigatsust aitab leevendada pildialbum või mõni muu eakale oluline asi.
Tänapäevane hooldustöö eeldab töötajalt erialast ettevalmistust ja pädevust mitte ainult praktilises hoolduses, vaid oskuses olla kahanevate jõuvarude asendaja nii, et inimene tunneb ennast hästi ja väärikalt.

Töötaja pädevus on märgata muutusi kliendi seisundis, mis võib viidata terviseprobleemide süvenemisele. Olles kliendiga iga päev kontaktis, on võimalik talle kiiresti vajalikku abi osutada. Mäluhäirega eaka vajaduste rahuldamine nõuab head meeskonnatööd ja pidevat järelevalvet, mida koduses keskkonnas pole sageli võimalik tagada.

Eaka hooldajalt oodatakse palju, töö on emotsionaalselt, vahel ka füüsiliselt raske, kuid selle tarvis on tänapäeval olemas abivahendid ja võtted, mis igapäevahoolduse raskust oluliselt leevendavad. Erialase ettevalmistusega hooldustöötajate olemasolu asutuses peaks lähedaste jaoks olema üks kvaliteetse töö tunnus.

Lõpptulemusena ollakse siiski rahul, sest kallis lähedane on antud hoolitsevatesse kätesse.

Meelega jätan praegu kõrvale eakahoolduse rahalise külje. Ööpäevaringne hooldus on kallis igas riigis ja omaste valik, kas hooldada ise või lasta seda teha professionaalidel, on ühtmoodi keeruline.

Selle loo lõpetuseks olgu järgmine nõuanne: ärgem pidagem elu viimaseid aastaid ajaks, mil meisse puutuvaid otsuseid teevad teised inimesed. Väärikat vananemist!

Kai Rannastu
Kuressaare ametikooli sotsiaaltöö erialade ja eriõppe juhtõpetaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 361 korda, sh täna 1)