Kurdina kuuljate seas (10)

Eda Lehtjõe, ruut ymber“Saaremaal on väga vähe kurte,” ütleb ise sünnist saadik täiskurt saarlane Eha Lehtjõe (fotol koos tütrega). Vaatamata sellele, et tema juhitaval Saarte kurtide ühingul on vähe liikmeid, tähistab ühing tänavu 80. sünnipäeva.

Saarte kurtide ühingu juhatuse esimehe Eha Lehtjõe sõnul ei tee paljud vahet vaegkuuljal ja kurdil.
“Kõrvaimplantaadiga inimesed, kuuldeaparaati kasutavad vaegkuuljad ja kurdid on kõik kuulmispuudega inimesed, aga kurdi kuulmispuue on sajaprotsendiline,” selgitab ta.

Saarte kurtide ühingul on praegu üheksa liiget. See arv on aga olnud palju suurem.
80 aastat tagasi oli see tõesti tükk maad suurem. Olen lugenud, et siis oli ühingul lausa üle viiekümne liikme. Kui ise 25-aastasena kurtide ühingu liikmeks astusin, oli ühingus 43 liiget. Vahepeal on aeg edasi läinud, paljud on läinud mandrile elama, paljud on surnud. Juurde ei ole liikmeid tulnud. Üks põhjus on ka see, et umbes 15 aastat tagasi loodi Saaremaa vaegkuuljate ühing, kuhu kuulub praegu 122 inimest. Enne oli kurtide ühingu liikmete seas ka vaegkuuljaid.
Osa inimesi on ühingust ka välja astunud, kuna ei soovinud enam liikmed olla.

Kui palju on meie maakonnas neid, kes on sündinud küll kurdina, aga saanud kõrva implantaadi?
Ega ma kuigi palju neid ei tea. Kuna olen ise Orissaare vallast pärit ja mu tütar õpib Orissaares gümnaasiumis, tean, et seal koolis käib tüdruk, kel on implantaat. Mul puuduvad andmed, et neid inimesi rohkem oleks.

Augustis on teil plaanis tähistada ühingu sünnipäeva konverentsiga. Kellele on see konverents mõeldud ja mis seal plaanis on?
Muidugi on oodatud kõik meie kurtide ühingu liikmed, nende pereliikmed, viipekeeletõlgid, linnavalitsuse esindajad ja Eesti kurtide liidu esindajad. Ootame ka teiste mandril asuvate kurtide ühingute esimehi.
Konverentsil tahame rääkida Saaremaa kurtide ajaloost, ühingu ajaloost. Ootame ettekannet Eesti kurtide liidu esindajalt, Tallinna ja Harjumaa kurtide ühingu esimehelt ja meie ühingu endiselt esimehelt, kes on Saarte kurtide ühingu tegevust kaua aega juhtinud. See konverents peaks andma rohkem infot kurtide elust. Kõnelda saavad ka kõik teised, kes soovivad.
Katame peolaua, sööme torti. Ja kõige tähtsam on sel üritusel omavaheline suhtlemine.

Teie ühing on väga väike. Kust te oma tegevuseks raha saate?
Toetust saame projektide kaudu. Aasta algul tegime Saaremaa puuetega inimeste koja kaudu projekti hasartmängumaksu nõukogule ja meid toetati 150 euroga. Projekti kirjutamise juures aitasid mind palju Saaremaa puuetega inimeste koja töötajad. Lisaraha konverentsi jaoks taotlesime Kuressaare linnavalitsuselt. Kahjuks teatas Saaremaa omavalitsuste liit sel nädalal, et nemad ei saa meid toetada. Linnavalitsuselt vastust veel ei ole.
Ehk saab meie konverentsi läbiviimist toetada mõni firma või hea inimene? Saarte kurtide ühingu kontonumber on 10220029634010.

Kui sageli ühing kokku saab?
Kolm-neli korda kvartalis, kuidas välja kukub. Jõulupeo, sõbrapäevapeo tegime koos, kurtide päeva oleme tähistanud.

Kui palju teie ühing mandri kurtidega suhtleb?
Käin tihti Tallinnas, suhtleme arvuti – meili, Facebooki ja Skype’i teel. Kurtidel on ka videosuhtluse võimalus – arvutis keskkonna ooVoo kaudu –, kui näiteks kirjutamine pole nii ladus. Kui mõlemad suhtlejad teineteist näevad, on ju kerge viibeldes suhelda.

Teie räägite viipekeeles, aga kõik kurdid seda vist ei oska?
Kes on kaua aega kurt olnud, need ikka oskavad. Neil, kes on hiliskurdistunud, on natuke rohkem probleeme. Neil, kes on 10–11-aastaselt kurdiks jäänud, on kirjakeel parem ja nendega on parem kirjalikult suhelda. Aga kui hiliskurdistunu suhtleb palju viipekeele kasutajatega, siis paraneb loomulikult ka tema enda viipekeeleoskus.

Milline näeb välja teie igapäevaelu? Palju on ju vaja suhelda, kas või poes käies. Kui hästi teid mõistetakse?
Poes ei ole probleeme, on ju iseteenindus. Kui on vaja müüjalt midagi küsida, saab ju kõigele näidata, samuti paberile kirjutada, müüjad saavad aru. Nad on harjunud. Kui esimest korda kohtuda, võib olla tõesti raske, aga kui on juba mitmes kord, on hoopis lihtsam.
Kui on vaja mingi probleem lahendada, olen pöördunud oma ema poole, kes on mind väga palju aidanud. Muidugi on olemas ka viipekeele tõlketeenuse kasutamise võimalus, aga kuna elan maal, pole seda tõlki kohe alati võtta. Tõlgi teenus tuleb ette tellida ja tõlk kaasa võtta. Saaremaal on kaks head viipekeele tõlki.

Kas ühiskond on kurtide suhtes tolerantsemaks muutunud?
Isegi kui meenutan paari-kümne aasta tagust aega – mina sellest vahest praegusega aru ei saagi. Aga kurtide omavahelisest suhtlusest rääkides – mina olin koolis õppinud sõrmendamist, kus igal tähel on oma märk, ka see kergendas natuke suhtlemist. Vanemad inimesed sõrmendamist ei osanud. Vanemad inimesed kasutasid rohkem suupilti – püüdsid suu järgi aru saada ja oma suu abil teksti edasi anda.

Tavainimesed teavad kurtide suhtlusest üsna vähe. Teatakse, et kurdid suhtlevad omavahel viipekeeles. Kas Eestis on oma viipekeel või on tegemist rahvusvahelise keelega?
Igal maal on oma viipekeel. Peale selle on olemas veel rahvusvaheline viipekeel – nagu on olemas esperanto keel.

Kui olulised on teie jaoks televiisor ja arvuti?
Väga olulised. Televiisorist vaatan viipekeelseid uudiseid ja subtiitritega saateid. Põhilise info saan aga arvutist, arvuti on mulle suureks abiks. Kui arvutid veel nii levinud ei olnud, oli raske aeg – infot oli vähe. Praegu on hoopis parem. Väga oluline on kurtide jaoks mobiiltelefon – sellega saab ju sõnumeid saata, kohtumisi kokku leppida. Nüüd on kurtidel isegi see võimalus, et nad saavad vajadusel päästetöötajad kohale kutsuda sõnumi teel – eelnevalt peab olema päästeteenistusse antud oma mobiiltelefoni number ja aadress. See annab kindlustunde, et kui midagi peaks juhtuma, on abi tulemas. Praegu seda uut võimalust küll alles katsetatakse, aga mul on ikkagi väga hea meel.
Sellest, mis on kurtus ja milline on elu kurdina, saab hea ülevaate Maggie Woolley raamatust “Elu kurdina” (Koolibri 2000 – toim).

Kas teie pere ülejäänud liikmed on kuulmispuudega või kuuljad?
Mu abikaasa on ka kurt, oleme mõlemad õppinud mandril Porkuni koolis. Kohtusime Tallinnas ühe sõbra juures. Meil on kaks last, mõlemad kuuljad. Vanem tütar, kümneaastane, suhtleb meiega viipekeeles väga hästi, noorem on veel väike, nelja-aastane. Temal viiplemine nii hästi välja ei tule.

Kas kurtidel on meie maakonnas raske tööd saada?
Saaremaal küll. Mu abikaasa töötab lukksepa, treiali ja keevitajana Tagaverel. Tean, et üks kurt on juba mitu aastat töötanud ehitusel. Ise ma praegu ei tööta. Varem töötasin pimedate ühingus harjategijana. Minu puhul pole takistus niivõrd see, et olen kurt, kui see, et elan maal. Linnas oleks kindlasti lihtsam tööd leida.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 242 korda, sh täna 1)