Kas kodusaar kutsub tagasi? (7)

Kas kodusaar kutsub tagasiOlen noor. Olen tudeng. Ja eelkõige olen ma saarlane. Lõpetasin kodusaarel gümnaasiumi nüüdseks juba pea kolm aastat tagasi. Õpin Tartu ülikoolis semiootikat ja ajakirjandust ning tegutsen aktiivselt meedia ja kommunikatsiooni vallas. Just seal valdkonnas näen end ka pärast lõpetamist, kui see päev ükskord koidab, igapäevast leiba teenimas.

Paljud minu saarlastest sõbrad on öelnud, et naasevad kindlasti pärast õpinguid või veidi hiljem Saaremaale. Ja mul on nende üle siiralt hea meel. Mõnel neist on selged ambitsioonid ja sihid, mida nad kodusaarel tegema hakkavad.

Minul neid kindlaid plaane, mida tagasi tulles teha tahaks, pole. Ilmselt ongi just hirm teadmatuse ees see, mis takistab mind kätt südamele panemast ja lubamast, et ka mina tulen tagasi.

Võlglane kodusaare ja kooli ees

Aastaid tagasi pesast välja lennates ning omaette elama ja õppima asudes tundus variant mõne aasta pärast kodusaarele tagasi pöörduda väga-väga ebatõenäoline, seda eelkõige erialavaliku tõttu. Praeguste valikute ja ambitsioonide juures tõmbab elu hoopis kahetsusväärselt suure jõuga pealinna poole, ehkki (saare)maavillase piigana pole ma kunagi suurlinnu armastanud.

Siis ei mõelnud ega teadnud ma veel, et just kodusaar ja Kuressaare gümnaasium, kool, kus 12 aastat õppisin, mulle kaugele ja kõrgele lendamiseks need tiivad ju andsidki. Just nagu laulis Linda Lapp 2010. aasta kevadel loos “See on KG”: “See on KG, kus lendamiseks saime tiivad.”

Nüüd, kolm aastat hiljem mõistan, et nii see oli. Ma tunnen siiralt, et kõik need väärtused, vabadus, ilu ja tõde, mida KG minusse juurutada püüdis, on idanema hakanud. Sestap meenutan seltskonnas oma kooli alati hea sõnaga. Paigana, kus kõik see suur koolipere (2008. aastal lõpetanud 31. lend oli tookord Eesti suurima lõpetajate arvuga) hoidis nõnda ühte ja andis vabaduse olla ja kasvada just selliseks, nagu ütles süda.

See, kuidas nii suure õpilaste arvuga suures koolimajas sai tekkida säärane ühtehoidmine ja väikese kogukonna tunne, on minu jaoks siiani müstika. Kui mandril sarnastes suurtes koolides õppinud sõpradelt sama asja kohta kuulen, ei räägi nad kunagi minuga samas toonis. Nende jaoks oli suur ikka suur. Aga minu jaoks väike. Müstika.

Just seetõttu tunnen end võlglasena kodusaare, oma kooli, pere ja lähedaste ees. Oleks egoistlik arvata ja öelda, et ma ei pöördu kunagi tagasi. Tunnen, et kas nüüd või natuke hiljem on minu kord panustada kõigesse, mis mind siia, kus ma tänasel päeval olen, toonud on. Sest võlg on võõra oma ja vajab tasumist. Või siis võlg on ka omade oma ja vajab ikkagi tasumist.

Ma ei ole kindel, kas minu praegused valikud elus mind just lähitulevikus Saaremaale tagasi toovad. Helge on öelda ja mõelda, et küll lapsi kasvatama või pensionipõlveks tagasi jõuan. Arvan, et elus on igal asjal oma aeg. Praegu tunnen end veel piisavalt ambitsioonika ja edasipüüdliku karjäärihundina ning arvan, et siinpool lompi on põnevam ja võimalusterohkem. Ma olen noor inimene, armastan väljakutseid. Tahan õppida, maailma näha ja end teostada.

Ma ei taha jääda võõraks. Kui ma päris füüsiliselt lähiaastatel tõenäoliselt ikkagi ei naase, siis alati jääb lootus, et saan distantsilt kodusesse ellu panustada. Eks elu toob õiged valikud ja võimalused omal ajal.

Takerdusin aeglasse kulgemisse

Praegu on mul siin ses kiirustamises ja eneseteostuse keskel hea, aga mu süda igatseb ikkagi tuttavate heade inimeste ja saaremüstika juurde tagasi. Ratsionaalselt võttes ei pruugiks mul seal praegu piisavalt väljundeid ja eneseteostusvõimalust olla, aga mu suurim eesmärk elus on olla õnnelik ning tõenäoliselt on suurim õnn ja rahulolu ikkagi seal, kus on juured.

Mida ma viimastel Saaremaal elatud aastatel tundsin, oli see, kuidas ma meeletult takerdusin sesse aeglasesse kulgemisse. Võib-olla tahtsin lihtsalt liiga vara suureks saada, sest ei saa öelda, et Saaremaal oleksid huvide-hobidega tegelemiseks kehvad võimalused olnud. Ma tahaksin siiralt, et kõik tulevaste põlvede noored oleksid seal õnnelikud ja oskaksid seda rahulikku kulgemist ja hoopis teistmoodi atmosfääri hinnata. Ja oleksid selle üle uhked.

Hiljuti vaatasin sarja “Kolmedok” üht vanemat osa, kus lauljatar Lenna Kuurmaa rääkis, kuidas ta mõned aastad tagasi pea tühja koha pealt Setumaale talu ostis ja seda üles ehitama hakkas. See on tema jaoks koht, kuhu põgeneda pealinna müra ja töö eest. Kui Setumaale on Tallinnast nelja tunni pikkune autosõit, siis Tartust Kuressaarde on 6-tunnine bussisõit (Eesti pikim bussiliin, muuseas). See panebki mõistma, kui hea see on, et on nõnda kauge ja müstiline paik, kuhu kiirete tööde-tegemiste eest põgeneda.

Ootan alati pikisilmi neid harvu kordasid, mil nädalavahetuseks või vahel natuke pikemaks kodusaarele pääsen. Olen just eriti viimase aastaga, mil elutempo on meeletult kiireks krutitud, õppinud hindama seda rahu ja vaikust ning aeglast kulgemist.

Elu on näidanud, et igal asjal on oma aeg. Kõik ei peagi juhtuma siin, nüüd ja praegu. Mul jääb üle loota, et ka Saaremaale naasmiseks on kunagi õige aeg koos õigete mõtete ja plaanidega. Et kodus kasvanud tiivad ei kanna mind liiga kõrgele ja kaugele.

Triin Kand
Tartu ülikooli semiootika- ja ajakirjandustudeng

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 231 korda, sh täna 1)