Ma vist ei ole eriti originaalne, kui ütlen, et iga riigi hümn on püha. Kuidas peaks sellesse siis suhtuma? Arvan, et lugupidamise ja respektiga, mida me enamalt jaolt ka teeme. Aga! On üks väga oluline koht, kus ülisuurele auditooriumile edastatakse meie riigihümni kui paroodiat!
Iga kord enne meie rahvusmeeskonna jalgpallimatši hakkab mul pulss jukerdama. Kas jätab vahele või tõstab tempot. Hirm ja higi laubal! Kuidas esitatakse seekord meie hümni? Ja jälle… nagu alati!
Kallid kaasmaalased! Te vaid kuulake selle hümni kvaliteeti, mida pakutakse meile iga rahvusvahelise jalgpallimatši eel läbi eetri! Ma ei näe mingit kvaliteedi vahet, võrdluses kusagil külapoe taga kohalike joodikute vokaalloomingulise katsetusega samal teemal.
Usun, et nii palju peaks tänapäeva helitehnika ikka võimaldama, et eetrisse lasta vaid laulu esitaja ja fonogramm. Ehk siis jõuaks ka ära kuulata hümni kõik kolm salmi. Parimaks mõtteks pean ma aga klassikalist varianti, kus hümn esitatakse koori ja orkestriga. A. Le Coq Arenal muidugi plaadilt. See jätaks hümnilikuma ja samas pidulikuma mulje. Aga see on minu isiklik arvamus.
Olen seda meelt, et ühegi riigi hümniga ümberkäimine ei tohi tema kodanikes piinlikkustunnet esile kutsuda. Usun, et ma pole ainus eestlane, kes peab oma hümni esituse pärast A. Le Coq Arenal silmad maha lööma ja pulssi taltsutama.
Väino Uibo
Loading ...
Olen hr. Uiboga 100 protsenti nõus!
Jalgpallurid laulavad kindlasti 100 korda rohkem südamest ja pühendusega kui laulupidulised.
Ei usu!!
vaatab jalgpalli vist ainult hümni pärast?