Muna õpetab kana (2)

Muna õpetab kanaÜlestõusmispühade valguses on kohane rääkida kanadest, tibudest ja munadest. Nii kummaline kui see ka pole, on ajast aega eesti peredes laste kasvatamisel just nendele lindudele viidatud ning nii selgitatud ka stereotüüpseid käitumismudeleid vanemate ja laste vahel. Ülihoolitsevale emale öeldakse: “Küll oled sina ikka kanaema”; armsale väikelapsele: “Oh sa mu tibuke”; kauni neiu kohta: “Mis kena tibi” ja pere kõige väiksema lapse kohta “pesamuna”.

Nõukogude ajal oli väga levinud ütlemine “Laps räägib siis, kui kana pissib”. See lause andis ilmekalt edasi tolleaegseid kasvatuspõhimõtteid: laps pidi olema kuulekas, täitma oma vanemate nõudmisi ja respekteerima võõraid täiskasvanuid. Mäletan oma lapsepõlvest, et ootasin kannatlikult oma jutujärge, mõeldes: kus see kana ometi on ja millal ta küll pissima hakkab?

Muna õpetab kana

Praeguse aja lapsed sellist sõnademängu enam ei mõista, sest eemalduvad maaelust üha enam – õuel siblivaid kanu näevad linnalapsed üha vähem. Pigem kasvatatakse lapsi meie taasiseseisvunud riigis põhimõttel “muna õpetab kana”.
See kasvatusstiil põhineb aina enam vabakasvatuse põhimõtetel, kus lastel lastakse teha paljusid otsuseid ise ja käskude-keeldude piirid on hägustunud.

Põhjanaabritelt meieni jõudnud vabakasvatuse seisukohti tõlgendatakse meil paraku pisut meelevaldselt, andes lastele väga palju valikuvõimalusi ja õigusi. Vähem nähakse enda kui vanema kohustusi lapse kasvatamisel. Olgu öeldud, et mõlemad eelpool toodud laps-täiskasvanu suhteskeemid on lapsekasvatamisel äärmuslikud: ühelt poolt keelatakse lapsel avaldada oma arvamust ja teha valikuid, teisalt arvestatakse lapse arvamusega kõiges, mõtlemata, kas suudetakse hoomata ka lapse käitumist ühiskondlikus suhtlusruumis.

Samas on hea teada, et see, kuidas “muna õpetab kana”, annab lapsevanemale olulisi tähiseid lapse mõistmiseks ja temaga suhtlemiseks. Pean tunnistama, et minugi sümpaatia kuulub sellele kasvatusstiilile, ent lasteaiaõpetajana annan endale aru, kui oluline on seda põhimõtet kasutades ikkagi järgida lapse ja täiskasvanu vahelisi piire, et “targast munast” ei saaks “väike kanaema”.

Tõenäoliselt on paljud vanemad minuga sama meelt, et kõige parem moodus oma kasvatustöö tulemuslikkust testida on minna koos väikese lapsega poodi või kaubanduskeskusse. Väikelaps kaubanduses on nagu indikaator, andes meile teada positiivsest või negatiivsest tulemusest: kas meie “muna” suudab istuda autokärus või kõndida käekõrval ning leppida teadmisega, et kõike ei saa ja ei tohi.

Praegu, veel suhteliselt külmal ajal, kui kanname pakse rõivaid, hakkavad väikelapsed juba kaubanduskeskustesse sisenedes oma kindaid ja mütsi ära kiskuma. Poes on ju nende jaoks palav. Pealegi näeb laps, et täiskasvanud kinnastatult sisseoste ei tee ja paljudel puudub peas ka müts.

Ühed vanemad vabastavad väikelapse soojadest aksessuaaridest ja jopestki, teised aga nii ei toimi, jagades oma piriseva pisipõnniga puid ja maid kogu ostlemise aja. See muudab poeskäigu tülikaks ja ebameeldivaks nii vanema kui ka lapse jaoks.

Väikelastega poodlemisel tuleb kokku puutuda ka sellega, et lapsed tahavad kangesti ise meelepäraseid kaupu ostukorvi või -kärusse panna. Sageli ei aita ka toredad autokärud, sest kärus istujal hakkab pikapeale igav. Väikelapsele on ju omane tegutsemisvajadus. Nii asuvadki põnnid oma äranägemise järgi kaupu valima, sest nad on näinud, et ostudeta poest enamasti ei lahkuta. Kui vanem pole oma lapsele enne selgitanud, mida ostma hakatakse, ei palu vajalike kaupade valimisel lapse abi ning takistab lapse sokutatud soovimatute asjade “juurdevoolu” korvi, tekibki tüli. Otse loomulikult tekib see ka siis, kui laps ei saa mõnd ihaldatud maiust või mänguasja.

Peibutavad kassariiulid

Emana tean, kui raske on, olles ostusaalis kõigist ahvatlustest edukalt mööda pääsenud, seista peibutavat nänni pakkuvate kassariiulite juures. Võib olla väga kerge sirutada käsi veel viimase, üldse mitte planeeritud ostu järele vaid seetõttu, et laps meiega kaasas on.

Tean omast käest, et kui vanem oma väikelapsega kaupluses konflikti satub, pöörduvad jagelejate poole paljude kaasostlejate etteheitvad pilgud. Mõni pole kitsi ka sapiste kommentaaridega. Nii püüavadki jonniva lapse vanemad järgmine kord konflikti vältida just sellega, et ostavad lapsele meelepärase asja. Tegelikult tuleks need seigad püstipäi üle elada – kui vaja, siis ostlemine katkestada ja poest lahkuda. Teinekord peaks aga koos lapsega uuesti kauplusse tulema, sest poes käitumist saab laps õppida ikkagi ainult poes. Järjekindluse ja selgituste abil saavutamegi lõpuks selle, et meie lapsest saab edaspidises elus viisakas ja meeldiv klient.

Teine nüanss, mis mulle just lapsevanema rolli puhul “muna-kana õpetuses” meeldib, on see, et meie väikelapsed õpetavad meid märkama asju, mida me enam märgata ei taha või ei oska – kiviaia peal päikese käes mõnulevat ja karvu lakkuvat kassi, jää vahelt kanalisatsioonikaevu solisevat vett või seda, kui ilusasti laulavad tihased kevade saabumisel.

Meie oma lapsed püüavad meile iga päev märku anda, et selles elus ei pea olema kogu aeg kiire ja raske. Nad näitavad meile kogu oma oleku ja käitumisega, et tuleb võtta aega märkamise jaoks, jätta vahelgi arvuti või teleka ees istumata, tulla korrakski välja töö-kodu-töö-kodu hullumeelsest rattast. Kui kas või ühelgi päeval jätaksime ütlemata need meil juba automaatselt üle huulte tulevad laused: “Tee ruttu, meil on kiire!”, “Ära sega, mul ei ole aega!” jne, poleks meie elus ka niipalju kiusamist, solvumisi, pettumisi, valetamist ja pahatahtlikkust.

Olgem oma väikeste lastega koos siis, kui nad on väikesed, sest seda aega tagasi ei saa. Laste kasvatamisel ei saa nagu kirjandi kirjutamisel kasutada mustandit ega kustutada seda, mis valesti läinud – kõike tehakse selles valdkonnas vaid kord ja soovitatavalt armastusega. Ja nagu ütleb vanarahvas: tibusid loetakse sügisel!

Piret Kaasik
lasteaiaõpetaja ja lapsevanem

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 372 korda, sh täna 1)