Teater on ju elu

Teater on ju eluMinu esimene teatrimälestus on ühest “Pipi Pikksuka” etendusest. Olin siis päris väike, aga mäletan seda emotsiooni, elevust, mis mind valdas. Millegipärast on just see päev mulle meelde jäänud. Vanemate jutu järgi olin Pipist suures vaimustuses ja tormasin pärast etendust esimesena näitlejale lilli viima.

Kui küsisin ühelt oma sõbralt, milline on tema suhtumine teatrisse, vastas ta: “Minul? Ma ei oska näidelda.” (!) Teater ei ole aga ainult näitlemine. See on midagi palju enamat. Teater on elustiil, mõtlemine.

Sõltuvus adrenaliinist

Kord asja arutades selgus, et paljud noored ei käi teatris, sest pilet on kallis. Üks mu sõber ütles isegi, et tema läheb pigem kinno, sest seal saab kindel olla, et film, mida ta vaatama läheb, on hea. Enne kinno minekut vaatab ta mõne treileri ja otsustab, kas tasub vaatama minna. Teatri puhul ta sellist võimalust ei näe.

Kuigi lavastuste kohta on võimalik lugeda arvustusi ja mõnikord näha neist ka väikseid katkeid, siis võib-olla peaksid ka teatritegijad mõtlema treileritele. Väike tutvustus sisu, näitlejate ja tausta kohta ei teeks ju paha. Ehk tooks hoopis rahvast teatrisse juurde.

Teater ühendab inimesi. Toob nad kokku, annab neile mõtte- ja jutuainet. Kui oleks võimalik, käiksin vaatamas kõiki lavastusi, mis Eestis välja tulevad. Nende seas on meeletult palju kvaliteetseid ja nauditavaid, nii et lausa piin on neist ilma jääda.

Teater on paljuski nagu elu. Iga inimene otsustab ise, kas ta tahab olla näitleja või kõigest pealtvaataja. Mõlemad võivad etendust nautida, aga vaid näitlejad otsustavad, mis laval toimub. Mina ei suudaks olla kõigest pealtvaataja. Võib-olla olen sattunud teatavasse sõltuvusse adrenaliinilaksust, mille laval olemine mulle annab.

Tagantjärele mõeldes usun, et sündisin teatripisikuga. Lapsena ma seda veel ei mõistnud. Minu jaoks oli tavapärane tegevus nukunäidendite väljamõtlemine ja mängimine. Mõni neist üllitistest on veel praegugi paberil säilinud. Mind ennast paneb üllatama, et 4-aastane laps võib välja mõelda tervikliku näidendi, mille tegevuse kulg on loogiline ja tegelased isikupärased.

Pärast “Pipi Pikksuka” elamust oli tükk tühja maad, enne kui miski minus jälle nii võimsaid emotsioone tekitada suutis. Olin selleks ajaks juba kooli jõudnud. Olin küll pisut nördinud, et ei saanud mõnda peaosa “Kaheteistkümnes kuus”, kuid lumehelbekesena tantsida oli samuti väga tore. Peamine oli imeilus kostüüm, hulganisti kulda-karda küljes.

Põhikooli ajal oli teatrifestival aasta tippsündmus. Mind lausa kiskus lavale, ainult julgust alati ei piisanud. Hirm eksida või ennast lolliks teha hoidis tagasi. Kulus palju aega, enne kui mõistsin, et eksimine ei ole alati kõige hullem. Proov ongi see koht, kus eksida. Raske õppustel, kerge lahingus. Esimene mõte on tavaliselt õige. Pigem peaks hirmutama see, kui proovid sujuvad liiga hästi. Äkki on midagi olulist kahe silma vahele jäänud?

Olen mõnikord mõelnud, et lavale astumiseks peab olema mingisugune tähelepanuvajadus, vajadus silma paista, särada. Isegi kui näitlejal on kõigest üks rida teksti, peab tal olema oma lugu, mida jutustada.

Näitlejal peab olema suurem eluisu, sest lava annab talle aina uusi elusid. Ta ei lepi vaid ühega, ainult tavapäraste rollidega: ema, laps, sõber… Näitleja võib olla kes iganes, minna kuhu iganes. Kõndida kuul, lennata haldjatega, valitseda maailma, surra ja ärgata uuesti ellu – miski ei ole laval võimatu.

Pärast põhikoolis mängitud lumehelbekese, jänese, notsu ja mitme väikese tüdruku rolle sai minust luuleteatri Krevera liige. Kui gümnaasiumisse läksin, uurisin muidugi natuke tausta, milline kooliteater valida või kas üldse mõnda astuda. Lahtised proovid olid kõigile lubatud ning ega seal ise veel midagi eriti tegema ei pidanud. Pärast katseid ei osanud ma midagi oodata. Ja siis sain teada otsuse: ma ei saanud sisse. Ei oska kirjeldada, mida siis tundsin. Unistus oli purunenud, aga elu pidi edasi minema. Enne sügisvaheaega saabus aga positiivne uudis – olin siiski Kreverasse valitud.

Krevera tähendab kindlaid traditsioone, mis liikmeid seovad. Üks neist on Saaremaa miniteatripäevad. Igasugu askeldused ja ettevalmistused, pildid, kuulutused jne. Saaremaa miniteatripäevad on üks vapustavamaid üritusi, kus mul on olnud au osaleda. Võib öelda, et minikatel on meil nii-öelda kodulava eelis, kuid samas on ka pinge suurem. Tuleb ennast tõestada, sest saalis on terve hulk tuttavaid nägusid, kellel on teatavad ootused.

Muidugi ei ütle keegi pärast, et tema arvates oli etendus jama. Kõige tähtsam on aga see, et ka mina ise usuksin: saime hakkama, suutsime publikule midagi pakkuda. Et mõne nädala või aasta pärast meenuks neile Kreveraga seoses ainult positiivne.

Unusta kõik muu

Laval olles tuleb unustada kõik muu ja olla kohal. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Olla mina ise ja samal ajal keegi teine. Ei tohi lasta millelgi oma tähelepanu kõrvale juhtida. Iga minu mõte peab olema samal ajal selle tegelase mõte. Publik ei ole loll, ta näeb ja tunnetab kõike. Kui publik ei usu seda, mis laval toimub, hakkab tal igav, ta ei pööra enam tähelepanu laval toimuvale. Publikut tagasi võita ei ole aga enam lihtne.

Viimastel Saaremaa miniteatripäevadel olin ma Teatrimehike, minikate sümbol, teatri sõber. Nägin peaaegu kõiki etendusi, aga mis veelgi tähtsam – nägin rõõmu. Noori teatrihuvilisi on meeletult palju, seda tõestas ka saal, mis oli puupüsti täis.

Teatrit ei saa teha, kui seda ei armasta. Ja teatrit peab armastama, sest teater on elu. Ta peegeldab ühiskonda, milles elame, inimesi, mõttelaade, unistusi, probleeme, võimalusi. Teater on koht, kuhu saab põgeneda argipäevamurede eest. Seal saab elada kaasa kellegi teise toimetustele ja seda vahetult. Publiku ja näitleja vahel ei ole teatris ekraani. Kõik sünnib siin ja praegu. Kui näitleja teeb vea, ei saa ta hüüda, et teeme uuesti, vaid ta tuleb raskustest välja. Etendus ei saa seisma jääda, aega ei saa tagasi keerata.

Pärlin Luhila
SÜGi õpilane, miniteatripäevade näitlejapreemia laureaat

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 259 korda, sh täna 1)