Mida külvad, seda lõikad (25)

Eelmisel nädalal avaldas Priit Pruul arvamust sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks algatatud allkirjade kogumise kohta, väljendades nördimust ka kristlaste ja kiriku vastu ning tuues välja talle teada olevaid puudusi ja silmakirjalikkust (“Silmakirjakristlased barrikaadidele”, SH 22.03). Mingil määral ma isegi mõistan nii tema kui ka paljude teiste inimeste mõtlemise loogikat ja küsimusi, aga õnneks ei saa ma Priiduga nõustuda.

Inimesed, mitte robotid

Kindlasti ei tahaks ma ühelegi teemale läheneda emotsionaal-selt ülevoolava, hävitava ja kõiketeadva hoiakuga. Eriti sellistele, mis on ülimalt keerulised, kuigi võivad tihti tunduda konkreetsed. Meil kõigil on oma arvamus, mis kuidagi on kujunenud või kujundatud. Nii ka minul.

Kristlasena olen jõudnud tõelisele sisemisele äratundmisele, et kristlaseks olemine ja religioossus on täiesti erinevad asjad. Nende vahele ei saa võrdusmärki asetada. Teada olevalt elab maailmas ligi 2,1 miljardit end kristlaseks nimetavat inimest, kes jagunevad ligikaudu 36 000 erinevaks konfessiooniks. Pideva sekulariseerumise protsessi tõttu on läänelikus heaoluühiskonnas usklike arv aina vähenemas. See toob kaudselt kaasa uusi probleeme, näiteks abieluvälised suhted, lahutamiste arvu kasvu ja ka homosuhete normaliseerimise.

Paratamatult on 2,1 miljardi hulgas ka selliseid inimesi, kes võivad oma tegude või sõnadega suunata tähelepanu ka kõigile teistele usklikele. Kristlased ei ole robotid, vaid samasugused inimesed, kes elavad küll usus, ent eksivad samuti iga päev nii mõtte, sõna kui ka teoga, sest nad on inimesed. Tõsi on, et meie hulgas on ka neid, kes järgivad teatud kristlikke käitumismudeleid, räägivad jumalast, ent nende süda on tegelikult jumalast kaugel – seda väidab ka Piibel. Nii on see olnud juba pikka aega ja kindlasti on ka tulevikus.

Olen täiesti kindel, et meie keskel on siiski veel väga-väga palju kristlasi, kes tahavad armastada ja armastavad Jumalat ja ligimesi kogu neile antud jõuga ja on seeläbi veel soolaks maailmale.

Kristlased teevad elus valikuid ja otsuseid jumalasõnast ja kristlikust vaimsusest lähtuvalt, nii ka mina. Ma ei saa rääkida sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks algatatud allkirjade kogumise aktsiooni käsitledes kellegi teise kui enda eest. Mina ei ole selle aktsiooni algatamisega seotud, küll aga andsin kristlasena oma hääle, et toetada kristlikku peremudelit.

Leian, et üks asi viib teiseni ja kui meie ühiskonnas aktsepteeritakse samasooliste kooselu, oleks naiivne arvata, et sellega see piirdukski. Arvatavasti järgneks homodepoolne abielu seadustamise nõue ja seejärel lapsendamiseõiguse soov.

Loomulikult ei pea ma homosid ebanormaalseteks inimesteks. Kahtlemata on paljud neist tunduvalt sõbralikumad inimesed kui heterod, küll pole mulle aga vastuvõetav nende seksuaalse orientatsiooni normaalsena käsitlemine. Leian, et kuskil on siiski piirid, mida peavad kaitsma need, kellele see on südameasi. Arvan, et seepärast on ka algatatud allkirjade kogumine samasooliste inimeste kooselu seadustamise vastu.

Iga konksu neelata ei maksa

Kuidagi naiivsena mõjub see, kuidas meile absoluutselt kõiges Lääne-Euroopat eeskujuks tuuakse – ka selles küsimuses. Kas iga konksu, mis meile normaalsuse nime all ette söödetakse, on ikka vaja alla neelata, et kellelegi meeldida või ajaga kaasas käiv näida? Mis sest, et tihti ei tunne me end seejuures õigesti. Mina arvan, et ei ole. Tundub uskumatu, et varsti elame ühiskonnas, kus demokraatlikule riigikorrale kohaselt valitseb usuvabadus, ent üldsuse silmis on usklik olla justkui ebanormaalsem kui homo. Mõned päevad tagasi tegin minagi suhtlusportaali Facebook postituse, kus seda päevakajalist teemat käsitlesin. Nagu arvata, oli vastukaja suur.

Leidus palju neid, kes ründasid kristlikke põhimõtteid, ja neid, kes keeldusid igasugustest selgitustest. Kindlasti oli palju ka neid, kes väga ei mõelnud, vaid kirjutasid emotsioonide ajendil. Paraku on üsna tavapärane, et tuleb laskuda diskussiooni inimestega, kes arvavad, et nad teavad kõigest kõike – ka Jumalast. Ja seda isegi siis, kui nad on kirikut vaid kaugelt näinud. Ent ma ei alahindaks lugejaid.

Ka mul endal on mitmekülgne tutvusringkond – kirikuõpetajatest elumeesteni välja. Erinevalt Priidu sõpradest ei räägi minu sõbrad mulle saunas enam ammu oma vallutustest. Tihti räägime pinnapealse pläma asemel mõtestatud juttu ja seda inimesed tegelikult igatsevad.

Seda on tore teada ajal, mil meie ühiskonnas ei “lajatata” ammu enam Piibliga. Kõige kõvem mees on justkui hoopis see, kes saab elus kõigile lajatada ego, toore jõu ja rahapakkidega. Seepärast olen endaltki tihti küsinud, kuhu me inimestena teel oleme ja mida meie valikud üldisemalt endaga kaasa võiksid tuua.

Taavi Kahju
kristlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 244 korda, sh täna 1)