Kas mannetuse ees peabki koogutama?

Lugesin Facebookist, kuidas kolleeg Postimehest käis vaatamas Kadri Kõusaare uut filmi “Kohtumõistja”, aga vaimset kirgastumist meediahaip ei toonudki: näitlejatööd olnud kehvad, stsenaarium nõrk. Kriitikud millegipärast aga kiidavad või vähemalt ei laida.

Mulle jäi silma ja pani järele mõtlema kolleegi postituse viimane lause, kus ta nendib, et miskipärast on eestlastel kombeks viisakusest või rumalusest ikka kiita, kui keegi mingi teose või tükiga maha saada suvatseb. Kuigi tegelikult on kuningas ju alasti.

Kõusaare filmi ei ole ma näinud, seepärast ei oska selle kohta midagi öelda. Aga olen paraku oma nahal kogenud, mis tunne on Eestis avalikult väita, et mõne kalli kaasmaalase film, raamat või telesaade on publiku solvamine. Proovisin Õhtulehe veebis mitu aastat teha telekriitikat. See lõppes televisioonis töötavate tuttavate sügava haavumisega.

Teleinimeste etteheidetest koorus, et pidanuksin irisemise asemel tänulik olema, et meil üldse saateid tehakse. Andsin alla ja lõpetasin kriitikutöö – eks pisiriigis takerdugi igasugune objektiivne kriitika lõpuks selle taha, et keegi on alati kellegi tuttav või tuttava tuttav, keda ei riskita ju solvata.

Õhtulehe teleblogi panin küll kinni, aga painavat mõtet ei saa ma peast ometi: kas väikerahvas peabki rahulduma amatöörliku pusimisega ja seda suureks saavutuseks ülistama? Või on meil õigus enamat nõuda?

Kui mu blogisissekannete peale südamest solvunud telesõbrad suvatseksid internetist oma publiku arvamusi lugeda, näeksid nad, et meie rahvas ei koba enam ammu pimeduses, kartulikott silmini tõmmatud.

Kui Eestisse tuuakse mõni populaarne välismaine saateformaat, võib – erinevalt kolme või viie aasta tagusest ajast – olla kindel, et televaataja on sellega juba tuttav. Ka iganädalane teleedetabel näitab, et uusi saateid ei neelata enam nii suure õhinaga.

Seepärast kirjutabki vaataja netikommentaariumis kiituse asemel, et tegemist on Vene või Ameerika originaalsaate hädise koopiaga. Eesti publik on muutunud nõudlikumaks ja tegijatel tuleb varem või hiljem end sellega kohandada.
Alati võib pugeda rahateema taha. Kuid olles ise pisut televisiooni telgitagustesse piilunud, olen veendunud, et küsimus pole niivõrd rahas kui stagnatsioonis. Tegijad on takerdunud mingisse kümne aasta tagusesse mentaliteeti, kus eestlane oli rõõmsalt nõus ka sellega, mis hädapärast meenutas välismaa oma – Kadaka turult ostetud tossudega, millele saamatu käega maalitud “Adibass”. Ostsime ja särasime õnnest, sest tossud olid ju ikkagi peaaegu nagu päris.

Kadaka turu võltstossude aeg on nüüd ammu läbi ja see sama kehtib kunsti ja popkultuuri kohta. Ei taheta näha enam filme ja saateid, mis on “nagu päris”, vaid mis ongi päris.

Kas mingi küla, maakond või riik on kolgas või mitte, pole mu meelest geograafiline, vaid suhtumise küsimus. Saaremaad ei pea ju keegi kolkaks, kuigi oleme Tallinnast sama kaugel kui mõni teine, mahajäänuks peetav maanurk. Meil on liiga palju eneseuhkust, et lasta end kolkaks kahandada.

Jonnaka muhulasena loodan, et ka Eesti (pop-)kultuur rebib end kolkamentaliteedist lahti ja meil koguneb piisavalt väärikust, et küündimatuid filme, telesaateid, teatritükke, muusikapalasid või (aja)kirjandust enam mitte vaikides või, veel hullem, kaasa kiites alla neelata. Väike ei pea võrduma mannetuga. Me suudame ju küll.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 66 korda, sh täna 1)