Suur maa, suured asjad: Varastatud lapsepõlv (2)

Pealinna õhus on taas igakevadisi pingeid. Olen alati mõelnud, et kumba õieti esimesse klassi astudes katsetatakse, kas lapsi või vanemaid… Katsumus on see igatahes nii ühele kui teisele.

Ühiskonnas on selgelt tajutav surve asetada lapsed võimalikult varakult konkurentsikarussellile – nii-öelda tuleviku kindlustamiseks. Postimehe arvamus- ja kultuurilisas AK (9.03) usutles kolleeg Sigrid Kõiv taani kirjanikku Louise Windfeldti, kes oma raamatuga “Päev, mil Frederik oli Frida ja Riina oli Rasmus” püüab poistele tutvustada tüdrukute (mõtte)-maailma ja vastupidi.

Siin on nähtud koledat kolli, kes midagi kõlvatut peale surub. Enamasti arvavad nii need, kes raamatut ise lugenud pole.
Tegelikult kutsub Windfeldt oma raamatus (mis paljuski sarnaneb näiteks Jens Sigsgaardi maailmakuulsa looga “Palle üksi maailmas”) lapsi ja vanemaid teatud teemadel arutlema. Arutlemisest palju hullem on selle puudumine. Siit tulevadki püüded lapsi vormida, mingisse valemisse suruda.

Jah, lasteaed võib ju oma nimeks panna Edu Valem (säärase nimega asutus on muide pealinnas olemas, võib-olla päris tore lasteaed, ma ei tea), aga lasteaia valik ega isegi nn eliitkooli katsete edukas läbimine seitsmeaastaselt ei tähenda elu paika panemist. Kuigi jah, just sellise mulje kogu rabelemine jätab.

Lapselt ei tohiks võtta õigust olla laps. Mida sisukam lapsepõli, seda küpsem on inimene täiskasvanuna. Tuttavate välismaalaste peredes olen tähele pannud, et lastel lastakse kauem lapsed olla. Seda lausa soodustatakse. Meil kipub olema teisiti. Oleme täielikust suletusest jõudnud välja teise äärmusse, vaba maailma kultusse, mille üks väljendusi on ka lapsepõlve võimalikult kiire lõpetamine.

Sotsiaalmeedia on täis uhkusest põlevaid lapsevanemaid, kelle algklassilapsel on isiklik Facebooki konto, kes oskab arvutis üle võrgu tont teab kellega tont teab mida mängida ja suhelda (kusjuures lapsevanem ise ei saa aru, mida võsuke arvutis teeb, aga äge värk ju). Ja lemmiklastesaade on “Kättemaksukontor”.

Lapsed surutakse lapsepõlve muretutest mängudest välja juba riietusega. “Heliseva muusika” von Trappide peres, kus kehtis range distsipliin, oli vormiriietus abiks range drilliga kasvatusele. Kui guvernant Maria tegi lastele kardinatest mänguriided, sobiva lõikega isegi vanimale piigale (mäletate: “Sixteen going on seventeen”), pälvis ta esimese hooga perepeast kapteni hukkamõistu.

Nüüdisaeg võõrutab lapsi mänguriietest mõnevõrra teisiti, aga sama jõuliste meetoditega. Kui sul on 8–9-aastane tütar, juhtumisi pikemat kasvu, ja sa üritad talle meie kauplustest osta rõivaid, mida ta tegelikult veel hea meelega kannaks, tuleb sein ette. Kaubanduskonjunktuur pakub lihtsa loomapildiga särgi asemel litritega nabapluusi kirjaga I love You või Sweet pussy-cat; odava, ent praktilise fliisi aseained on rõhutatult trendikad ja seksikad.

Varastatud lapsepõlve hakataksegi märkama siis, kui lapsed teevad oma lapseliku meelega iseenesestmõistetavalt täiskasvanute asju, ise tagajärgedest aru saamata. Siis haaratakse peast kinni: kuidas see võimalik on! Miks kool midagi ei tee? Ja lõpuks on muidugi kõiges süüdi riik.

Kunstlikult lühendatud lapsepõlv on mu meelest nagu adapteeritud lasteraamat, kus antakse primitiivsel moel edasi tegevustik, kuid tegelased ja olustik jäävad pinnapealseteks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 312 korda, sh täna 1)