Eestlase emakeel

14. märts on tähtpäevaderikas. Tänasel kuupäeval asutati Kuressaare oblast, sündisid Kristjan Jaak Peterson ja Albert Einstein ning surid Karl Marx ja Lennart Meri. Eelkõige teame 14. märtsi siiski emakeelepäevana. Mis on eestlase jaoks tema emakeel ja miks väärib see omaette päeva?

Erinevad rahvad identifitseerivad end erinevatel alustel. Osa jaoks on määrav elukoht, teiste jaoks usutunnistus, kolmandate jaoks ajalooline järjepidevus. Ükski neist kriteeriumidest ei ole parem või halvem kui teine.
Eestluse jaoks on määrav faktor emakeel ja kuna me oleme sellega nii harjunud, siis tihti ei taipagi, kui teistsugune võiks meie riik olla, kui me defineeriksime oma rahvust millegi muu järgi.

Keel, kultuur, geneetika ja religioon võivad aga varieeruda üksteisest sõltumatult. Liikuda võivad rahvad koos oma geneetilise materjaliga, aga teisalt võivad rahvaste keeled, kultuurid ja usud liikuda ka ilma geneetilise segunemiseta. Eesti ajalugu tunneb nii “kadakasakslasi”, “pajuvenelasi” kui ka “võsainglasi”. Samas kannab kõige suurem osa eestlastest sellist tüüpi geneetilist materjali, mis on levinuim ka näiteks soomlaste, saamide ja leedulaste seas. Viimastega pole me aga keeleliselt põrmugi seotud, ühendav tegur on sarnane ajalugu. Ka Eesti eri osades on mõjud erinevad: saarlased on rohkem segunenud rootslastega, lõunaeestlased lätlastega, idaeestlased venelastega. Kindlasti ongi märkimisväärne osa meist geneetiliselt mõne teise rahva esindajad, sest ränded, sõjad ja näljahädad on kõik jätnud oma jälje.

Tõeline emakeel

Tõeline emakeel on see, mida räägib sinu ema, mis on sinu jaoks loomulik keel. Minu loomulik keel sisaldab sõnu “sokipöisel” ja “vädima” ning teadmisi, et “kaladel on rood” ja “tuhleid võetakse kooguga”.

Mulle tundub, et eestlased ei tunnusta oma murdeid piisavalt. Vaid setud on mingi eraldiseisva keeleruumi saavutanud. Üksikuid omakeelseid raamatuid on ka teistel, näiteks kihnlaste aabits, kuid üldine toetav süsteem puudub. Siinkohal palun mind mitte valesti tõlgendada: ma ei leia, et murdekeeli tuleks kunstlikult külge õpetama hakata. Küll aga olen seisukohal, et sama vale on neid kunstlikult küljest ära õpetama hakata.

Keel on oma olemuselt protsess, pidevas muutumises, ning reeglid on loodud vaid eesmärgiga üksteist kergemini mõista. Sõnavara laiendamine (mitte kitsendamine!) murdesõnade kasutamisega kõnes ja kirjas annab inimestele võimaluse kasutada nende jaoks kõige loomulikumat keelt. Rääkimata sellest, et saarlastele iseloomulik laulev intonatsioon, vältekasutus ja “õ” teistsugune hääldus ei ole midagi, mida välja juurima peaks. Igati loogiline, et saartel on keelel tugevamad rootsi ja ka soome mõjutused – miks me peaksime seda häbenema? Keeles kajastub meie ajalugu ja ilma sellise ajaloota ei oleks me need, kes oleme praegu.

Üldiselt läheb eesti keelel hästi. Eelmise aastanumbri sees anti välja eesti esimene etümoloogiasõnaraamat – teatmeteos sõnade päritolust. Näiteks rootsi keelest arvatakse muu hulgas olevat laenatud järgmised sõnad: pank, pagar, vispel, riik, pliiats, mamma, plika, piiga, keigar, jamps, kentsakas, marakratt, näkk, lidrine, piip, tubakas, pump, paat.

Keeles kehtib üldiselt seaduspära, et laenatakse sõnu, struktuur jäetakse samaks. Nii ongi eesti keel ikka eesti keel, olgu tal ükskõik kui palju sõnu saksa, vene, rootsi, inglise või mõnest muust keelest. Emakeele struktuur on meil sügaval ajusoppides, tihti teeme paljutki instinktiivselt, läbi mõtlemata, süsteemi lõpuni mõistmata.

Lingua franca probleem

Lingua franca ehk sildkeel, vahenduskeel või ka rahvusvaheline keel on keel, mida kasutavad omavahel suhtlemiseks kaks eri rahvusest inimest, kui nad teineteise keelt ei oska. See on keel, millel on mõjuvõimu, mida osatakse – läänemaailmas praegusel ajal enamasti inglise keel, meditsiinis ladina keel ja kokanduses prantsuse keel. Tihti on kardetud, et lingua franca sööb mõne väikerahva keele välja. Ega see vale hirm ole. Ajaloos on seda palju juhtunud, võtkem kas või Venemaa piiridesse jäävad soome-ugri rahvad, kes on enamikus üle läinud vene keelele, kuna sellega “on rohkem teha”, see annab parema staatuse ja rohkem võimalusi nii hariduses kui ka töös. Lingua franca olemasolu ei tähenda aga veel automaatselt teiste keelte kaduma hakkamist.

Üks oluline aspekt on omakeelne haridus. Kuigi inglise keele osatähtsus kõrghariduses jõudsalt kasvab, ei ole siiski karta, et eestikeelne kõrgharidus kaob: meil on ju vaja eestikeelseid õpetajaid, ajakirjanikke, arste ja kõiki muid ametimehi, kes lisaks oma kolleegidele peavad suhtlema ka avalikkusega. Ja avalikkuse keel on eesti keel. Teadus võib ajada oma rida.

Minu arvates võiks Eesti ja eestluse üks tunnuseid olla hea võõrkeelteoskus. Kui tahame, et teised tunnistaksid meie keelt, peame tunnistama nende omi. Eesti on väike, aga tubli. Üks viis seda näidata on kasutada rohkem ära oma keeleoskust. Kuurortlinnas nagu Kuressaare võiks ju tõesti olla menüüd ja muu taoline olemas ka skandinaavia keeltes, soome ja vene keelest rääkimata.

Keeled, nagu ka rahvused, ei ole head ega halvad. Nad lihtsalt on. Austagem üksteist.

Minni Saapar
Tartu ülikooli tudeng, sündinud emakeelepäeval

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 406 korda, sh täna 1)