Kas me oleme oma kodumaal külalised?

Kas me oleme oma kodumaal külalisedPresidendi vastuvõtust on nüüd juba enam kui nädalajagu päevi möödas, kuid ikkagi jätkub sellest juttu kauemaks. Küll rahva seas, küll meedias. Ega selles midagi loomuvastast polekski, kui selle üritusega kaasnevalt negatiivsus domineerima ei kipuks.

Kujutage endale ette, kui te oleksite viibinud 24. veebruaril näiteks kusagil sügavas metsas ega teaks sellest peost õhkagi. Nüüd loete aga järgmiste päevade lehti, kuulate raadiot ja vaatate televiisorit. Millise pildi sellest, Eesti rahvale olulisest sündmusest te oleksite sel juhul saanud? Usun, et üsna mõttetu ja groteskse!

Vaja on sisulist muudatust

Kas see on eesmärk, mille poole püüelda? Vaevalt küll. Eks seetõttu ongi kuulda kahtlevaid hinnanguid kogu selle formaadi jätkusuutlikkuse üle. Siit ja sealt on juba kuulda ka arglikke ettepanekuid selle muutmiseks, kuid need on minu meelest siiski olnud vaid vormilist laadi. Mina isiklikult olen küll seda meelt, et kui meie rahva jaoks nii olulise sündmuse korraldust muuta, siis tuleb seda teha sisuliselt.

Esmalt teeme klaariks: kes me (eesti rahvas) oma kodumaal oleme. Kas me oleme külalised või omad? Nimetatud peo kontekstis oleme me siiamaani olnud külalised! Nõnda ju kutsutuid nimetatakse! Teatav vastuolu, arvan ma! Meie oma raha eest korraldatud peole kutsutakse meid kui külalisi!

See situatsioon tuletab küll klassikuid meelde. Täpselt selline situatsioon leidis aset Vestmanni ja Piibelehe vahel. Aga see oli ju komöödia! Nimetagem külalisteks ikkagi auväärt välismaalasi, keda peetakse vajalikuks meie olulisimale peole kutsuda. Usun, kui see vahe on selgeks räägitud, siis hakkavad asjad iseenesest paika loksuma.

Mina Eesti Vabariigi kodanikuna ei taha näha, et meie suurest rahvuspühast tehakse palagan, mingi glamuurietendus. Võin täie veendumusega öelda, et ma pole üksi seda meelt. Kui alati pärast seda pidu jääb mõru maitse suhu, teatav hirmu ja häbitunde segu, siis peaks see olema väga selge märk sellest, et midagi on siin tõepoolest mäda. Talumatuks teeb asja veel see, et kutsutud “külalisi” tituleeritakse kui “meie rahva parimat osa” või “eliiti”! Ja siis leian ma sealt rivist poliitikuid, keda tuntakse kui “majoneesi” seltskonda kuulujaid või inimesi, kes on oma panuse andnud veelgi erakordsemasse skandaali. Jääb mulje, nagu tahetaks lõhet rahvaga nimme suurendada. Kas see lõhe juba niigi küllalt suur ei ole?!

Näen siinkohal võimalust radikaalselt, samas õiglaselt nimetatud peo korraldust muuta. Vaatamata meie suurtele probleemidele, millega iga päev silmitsi seisame, jätkub meil inimesi, kes püüavad teha meie elu paremaks, ja seda vaid kodanikualgatusena. Igal aastal sünnib meie maal lugematu arv ilusaid ettevõtmisi, mille taga on ettevõtlikud ja hingelt soojad inimesed. Nad elavdavad külaelu, nad moodustavad seltse ja klubisid, hoiavad au sees oma kodukandi kultuurilist eripära jne. See on meie identiteedi küsimus! Me leiame selliseid inimesi igast eluvaldkonnast.

Teine kontingent inimesi on muidugi mõista need, kes igapäevatöös oma mõtestatud tegevusega lisaväärtusi loovad. Näiteks ettevõtjad, kelle baasil saab meie majandus areneda õiges suunas ja edukalt. Teadus, haridus, meditsiin, põllumajandus, metsandus, teenindus jne – igast valdkonnast leiaksime väärt inimesi, kes mitte ei võiks, vaid peaksid olema nähtaval kohal meie riigi sünnipäevadel. Loomulikult peavad kutsutute hulka kuuluma ka poliitikud, aga seda mõistagi samadel alustel nagu kõik teisedki, st lähtuvalt oma töö tulemustest. Ainult sellisel juhul võime rääkida riigist, kes hoolib oma rahvast ja näitab üles head tahet rahva ülimuslikkust tunnistada.

Ka vormi muutmine oleks asjakohane, et vältida seda tobedat glamuuritsemist, mis igal aastal domineerima kipub.

Lõpp tobedale glamuuritsemisele!

Jääb mulje, et 24. veebruar on kujunenud hoopis kollase ajakirjanduse suurpäevaks, kus inimeste solvamise ja mõnitamise kaudu ning haiglasest huvist vaevatud inimeste arvelt rasket “pappi” kokku aetakse!

Eesti Vabariigi sünnipäev ei tohi olla see koht, kus selliseid alatuid võtteid kasutada. Need, kelle elu ilma glamuurita tühine tundub, võiksid igal aastal korraldada ekstra spetsiaalse glamuuripeo, koos TV-ülekandega, kust kõik sõltlastest osapooled oma “doosi” kätte saaksid.

Alljärgnev on minu ettepanek, kuidas võiks kõne all olevat suursündmust korraldada.
Kõik kutsutud – aga neid võiks olla senisest tunduvalt vähem – kogunevad teatrisaali, et kuulata ära presidendi kõne ja seejärel vaadata etendust, mis on selleks puhuks alati ka lavastatud ja kannab vajalikku sõnumit.

Seejärel minnakse edasi peosaali, kus on esindatud meie kõrgetasemeline kokakunst, pluss šampus, vein. Siin saalis toimuvad kutsutute vestlused presidendiga, mida televisioon kindlasti ka vahendab. Siit kooruvad juba ootamatud, eksprompt-vestlusteemad, mis kindlasti lähevad meile kõigile korda ja pakuvad huvi. Kuidas asi televaatajale aga huvitavaks teha, on juba telerežissööri teha.

Aitab pidudest, mille loogiliseks jätkuks on kaklus! Soovin, et mõttetu ja igava kätlemise asemel võiks juhtuda palju põnevamat ja asjakohast. Fakt on see, et senine formaat on ennast ammendanud ja selle sisuline kaasajastamine oleks hädavajalik.

See oleks üldjoontes minu ettepanek, üks raamistik, mis muidugi mõista ei pretendeeri ainuvõimaliku lahenduse rollile.
Kui tahame tõepoolest Eestimaa korda teha, siis rahva usalduse võitmiseta seda ei tee. Pall on aga Toompeal!

Väino Uibo
teatri- ja kirjamees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 231 korda, sh täna 1)